Posts by Kuus meelt:

    Lapse sünnipäev Hele keraamikakojas

    oktoober 17th, 2016

    Kõik, kellel on alaealised lapsed, teavad ilmselt väga selgesti, mida ma mõtlen, kui ütlen, et lapse sünnipäeva planeerimine on üks iga-aastane peavalu. Suur googeldamine, otsimine, ajuragin ja mõtlemine. Kus seekord pidu teha? Mida me veel proovinud pole? Mis lapsele huvi pakuks? Kojukutsumine on kiviajast, seda ei taha enam ükski laps, kui just kodu pole 300-ruutmeetrine ja enda valduses pole metsa, maad, ronimispuid ning virtuaalreaalseid telekamänge. Meil pole. Nii on, mida aasta edasi, seda keerulisem leida sellist paika, kus oleks lastel eakohaselt lõbusat ja huvitavat tegemist. Jumal tänatud, et mängutubade aeg on lõpuks otsa lõppenud, kuid tõsi on see, et mida suuremad lapsed, seda kaalutletum ja erakordsem peab olema idee.

    Sel aastal arutasime taas tüdrukuga umbes kuu aega enne sünnipäeva, et kuhu siis sel korral sõbrad kutsuda. Läks ikka omajagu aega enne, kui laps ütles välja võtmesõna – tahaks midagi oma kätega teha, meisterdada. Googeldamine läks mul kohe hulga hõlpsamaks, sest mida siis ikka nii väga ise meisterdada saab – kokkamine, martsipanivoolimine, seebitegemine, ehete meisterdamine ja keraamika! Peagi jäigi sõelale vaid keraamika, kuna tüdrukule mõte eelnevatest kõige rohkem meeldis ning nii viis tee meid Hele keraamikakotta.

    keraamika_5

    Leppisin Mari Aidaga sünnipäeva pidamise kokku ning jäime põnevusega ootama. Sünnipäev pidi välja nägema nii, et iga laps saab endale ise joogikruusi valmistada. Rohkem infot mul ette teada polnudki. Laps oli ärevust täis ja mina ise ka täitsa huviga ootasin, mis saama hakkab. Koduleht oli paljulubav. Suurem osa rahvast, kellele sünnipäevakutsed saatsime, olid meeldivalt üllatunud, et küll on tore idee sünnipäeva pidamiseks!

    keraamika_1

    keraamika_2

    Pean ütlema, et me ei oleks vist saanud teha paremat valikut! See oli siiani kõige ägedam ja inspireerivam sünnipäevapidu, mis meie tüdrukul selle 9 aasta jooksul on olnud! Ülitore oli kõikidel lastel oma kruuse valmistada ja kujundada. Maril olid ette valmistatud tasside tarvis n-ö toorikud, mille iga laps sai ise meeldivate šabloonidega kaunistada – selleks olid pitsid, kujundid ja erinevate otstega templikesed. Hiljem oli toorikuid lastel hõlbus kokku voolida, nii jäi kruus piisavalt omanäoline, kuid samas oli kindlustatud see, et igal lapsel tuleb kruus kenasti välja ja ohtu ebaõnnestuda ei olnud.

    keraamika_3

    Kui kruusid olid enam-vähem valmis, siis Mari vaatas veel kõik igaks juhuks oma käega üle, et kinnitused oleksid püsivad ja kruusisang juues hiljem kellelegi pihku ei jääks. Lapsed olid väga rõõmsad ning meie 7-11aastaste seltskond jäi väga rahule. Töö oli kõikidele eakohane ja teostatav, kuid samas piisavalt väljakutseid pakkuv, et igav ei hakanud kellelgi. Kruuside värvimine jäi Marile selleks ajaks, kui pidu juba läbi. Selleks sai iga laps ise valida, missugust värvi ta oma kruusisisu hiljem soovib.

    keraamika_4

    Ainus negatiivne asi, kui seda saab nii nimetada, oli meie jaoks see, et lapsi mahub keraamikakotta vaid 12, mis tähendab, et enne sünnipäevakutsete saatmist peab päris korralikult külaliste nimekirja selliselt kärpima, et arv lõhki ei läheks. Mari siiski ütles, et kui 1-2 last on rohkem, siis saame hakkama. Samas tavapäraselt on meie tüdruk kutsunud sünnipäevale ikka pool klassi ning lisaks trennikaaslased. Lõpuks saime ikkagi (küll mõningate pisaratega) nimekirja niipalju koomale tõmmata, et kõige lähedasemad sõbrad said kutse. Laps valis, et tahab just sellist sünnipäeva ning siis oli vaja teha valikuid külaliste osas. Samas ma leian, et mingist vanusest (miks see ei võiks siis olla 9aastasena?) peakski hakkama sünnanimekiri kahanema ja kutsutud saama pigem lähedasemad sõbrad, mitte valimatult terve või isegi pool klassist.

    Igatahes meie sõbrad ja tüdruk ise jäid kõik väga rahule ja soovitame kindlasti Hele keraamikakojas sünnipäeva pidada! Igavesti tore idee ning lisaboonusena saab iga laps omale päris ise meisterdatud kruusi koju viia!

    keraamika_7

    Hele keraamikakoja kohta infot leiab SIIT.

    1 Comment "

    Päris punaste juuste otsinguil

    oktoober 3rd, 2016

    Peaaegu kogu oma elu olen ma olnud blond, selline natuke kartulikoorekas. 2015 kevadel hakkasin punapeaks, suve lõpus läksin üle brünetiks. Sel suvel vaatasin oma punapäist pilti ning tundsin, et ma pean uuesti. See olen mina. Ma tahan punast, aga sel korral eriti intensiivset, eriti särtsakat, eriti punast.

    Kuna ma olen hästi mugav inimene ja natuke kooner ka, siis ma isegi ei kaalunud juuksuri juurde minekut, vaid astusin poodi, haarasin ühe blondeerija (et tumepruunist vabaneda) ning kõige kärtsuma punase, mille poelettidelt leidsin. Valituks osutus Syoss oleo intense toon nr 5-92 ehk bright red.

    Pikemalt mõtlemata panin elus esimest korda oma juuksed blondieerija alla ning tõmbasin neist välja kogu kastani, mis neisse imendunud oli. Kui see tehtud sai ja ma natuke oma kollase pea üle naernud, tegin kiiresti üle Syoss punasega. Tulemusega olin enam kui rahul ja nii õnnelik – ise ka ei uskunud, et olin just üheainsa päevaga end tõeliseks kaunitariks teinud. Toon oli täpselt see, mida püüdma olin läinud ning saavutasin selle täielikult. Kui kõik oleks nii jäänud, siis ma oleksin tänaseni õnnelik olnud. Mis aga juhtus, oli see, et nädal aega hiljem olin ma täiesti tuhm-lilla-roosa. Arvasin, et küllap juuksed pole veel värvi piisavalt omandanud ning värvisin juuksed uuesti sama värviga üle. Ja siis 10 päeva pärast jälle. Ja veel. Ja nii ma tegin päris mitmeid kordi – iga 10-15 päeva järel, et värv oleks erk ja ilus. Pärast värvimist oli alati tulemus suurepärane, kuid vajus juba nädalaga ära, muutudes kahe nädalaga täiesti kohutavaks:

    Syoss_1

    Kui ma olin umbes 4-5 korda oma juukseid iga 10 päeva järel värvinud, et neid kirkana hoida, otsustasin värvi muuta, et proovida, kas mõni teine firma käsimüügis suudab tagada püsivamat punast.

    Järgmisena jäi mulle näppu Garnier Olia toon number 6.60 ehk vibrant red. Syoss ja Olia on mõlemad poelettidel ühed kallimad värvid, kuid ei midagi hullu, kuna supermarketites on nad kõik üsna taskukohased – ehk siis hinnaklass seal 7-8 euro juures. Olia toon oli pärast värvimist peaaegu see, mida soovisin ning üldjoontes võisin rahule jääda. Natuke oleks tahtnud rohkem erksust ja vähem lillakat varju, aga ma olin rahul. Oli üsna särav ning jäin lootma, et seekord ehk püsib paremini. Tegelikult ikkagi ei püsinud. Täpselt samuti, nagu Syossiga, kulus ka Olia üsna kiirelt inetuks. Erinevus oli see, et kui Syossi ära kuludes ei olnud võimalik üldse pead kodust välja pista, siis Olia läks üha… pruunimaks? Ehk et ta ei läinud vanamutilillaks, vaid tõmbas kerge pruunika tooni juurde, kuid jäi siiski täiesti tuhmiks ja ma ei saanud rahul olla.

    Olia 1

    Kui Olia hakkas maha kuluma, ostsin omale pihutäie toonivaid palsameid (neid Palette fooliumpakendites), millega värskendasin värvi iga nädal ühe korra ning pärast kahte palsamikorda tegin ühe korra jälle Syossoga. Nii püsis värv erksana, kuid ma pidin absoluutselt iga nädal mingi asja omale pähe mätsima. Mõtlesin veel ühele värvile võimaluse anda, et ehk nüüd õnnestub. Teadsin ju küll, et ega punane ei kestagi kaua erksana ja seda peabki koguaeg uuendama, kuid ma oleks tahtnud kasvõi kaks-kolm nädalat vastu pidada enne uuesti värvimist.

    Viimasena haarasin Palette kõige punasema värvi, toon nr 575 ehk flaming red. See oli esimene, mille tooniga ma polnud kohe üldse rahul. Syoss oli pärast värvimist väga ilus, Olia üsna ideaalilähedane ning Palette oli täiesti… lilla, pruun? Liiga tume ja liiga tuhm ja üldse mitte selline põlev ja erk, nagu ma ootasin. Küll aga kestab ta kõige kauem. Ka kolme nädala pärast oli toon (eelmistega võrreldes) üsna lähedane sellele, milline oli ta siis, kui värvisin. Ta oli küll tuhmim, kui esialgu, kuid ma julgesin toast välja astuda ilma, et oleksin pidanud omale räti pähe siduma, seda kolm nädalat pärast värvimist.

    Palette

    Ehk siis – Syoss oli pärast värvimist kõige kaunim, aga kulus maha kõige kiiremini ja kõige koledamaks. Olia oli pärast värvimist täitsa rahuldav, kuid kulus ka üsna kiirelt inetuks. Palette püsis peal kõige kauem, kuid oli algusest peale vale toon.

    Rohkem ma ei jaksa proovida :(

    Palun öelge mulle ometi, kuidas ma saan omale punased-punased-punased juuksed, mis püsiksid mõned nädalad veatuna??? Ma tahan selliseid juukseid, millele ma ise ka järele vaataks kaubanduskeskuse peegelseintelt ja mis põleksid iga moment mu peas ning säraksid kui tuli! Ma tahan selliseid:

    Ideaalpunane

    Ma nii väga soovin punaseid juukseid, aga ma kuidagi ei saa. Mulle soovitatakse, et mine juuksurisalongi ja lase teha ilus värv. Aga ma ei ole valmis käima iga kahe nädala järel salongis, maksma 50 eurot, et siis kahe nädala pärast uuesti minna. Ma ei taha, ma tahan ise enda juukseid ilusana hoida! Peab ju mingi variant olema?!

    Kuulsin, et on olemas mingi imevärv nimega Elumen. Täiesti uue tehnoloogiaga ja pidi olema… püsiv. Kas punane ka on püsiv? Kuulsin ka seda, et Elumeni pealekandmisel on sada viiskümmend kaks hoiatust, mida peaks teadma… mitmest värvist kokku segama ja..? Ma ei tea. Kas see tegelikult töötab? Ma võiksin näiteks käia üks kord salongis, panevad mulle selle pähe ja edaspidi panen ise? Kas see püsib? Kas see on nii hea, nagu räägitakse?

    Mingi võimalus peab ju olema, et olla päris punapea? Selline tõeline.

    Help.

    1 Comment "

    Lazy:) lebokott + sooduskood!

    september 17th, 2016

    Meil on Pärnumaal suvekodu, kus on hästi mõnus suur muruplats, käime seal sageli end lihtsalt välja lülitamas, olelemas. Et suvekodu on alles kaunikesti uus ja arenev, siis on pead koguaeg selles mõttes valvel, et leida uusi toredaid lahendusi, millega sealne olemine veelgi  mõnusamaks teha. Et tavaliselt on meil maal olles ka sõbrad külas, siis on tore, kui väljas on võimalikult palju võrkkiikesid, leboalasid ja muid laisklemiseks-raamatulugemiseks-lobisemiseks sobivaid elemente.

    Umbes kuu aega tagasi käisime sugulastel külas ja neil oli õues üks igavesti vahva õhku täis kott, mille peal lapsed kordamööda hüppasid ja end “diivani” sisse justkui ära peitsid. Tekitas põnevust ja kui täpsemalt uurima hakkasime, selgus, et tegemist on uhiuue ägeda ja hinnatud lebokotiga, mis peab igas moodsas majapidamises olemas olema! Kaua me ei mõelnud, kui vaatasime härra J-ga üksteisele otsa ja leidsime, et meil peab ka kindlasti maal üks selline varsti olema. Üks asi, et ta on igavesti mugav, näeb ta ka nii vinge välja, et kohe kindlasti on vaja!

    lazy_03

    Eelmise nädala alguses saimegi omale  päris oma lebokoti. Meie oma on pärit Lazy:) poest ja valikuks osutus pere ühisel soovil just punane isend. Kuigi me vahepeal pole maale sattunud, siis ega me kaua suutnud uut vahvat asja kotis hoida, ikka pidime kohe ära proovima ja nii me Tallinnas kodupargi poole sammud seadsime. Väga positiivne üllatus oli see, et kuigi lebokott täissuuruses on üsna mahukas, siis kokkupanduna on ta nagu käekott, mille meie pere kõige väiksem uhkelt õlale sättis.

    lazy_09

    Eestis saab lebokotte osta mitmetelt erinevatelt pakkujatelt ja alguses võib silme eest kirjuks võtta. Osa on natuke soodsamad, teised veidi kallimad. Minu uurimused andsid aga tulemuse, et päris hinna põhjal otsust siiski langetada ei tohiks, kuigi nad näevad esmapilgul kõik ühesugused välja. Meie lebokott Lazy.ee (aka Lazyboy.ee) poest on materjali ja seega ka kandevõime poolest tugevam, kui niimõnedki teised turul olevad – kandes lausa 200 kg raskust lamamist katki minemata. Nimelt kui osadel poodidel on materjaliks 190T tugevune nailon, siis meie omal on 210T. Kuna tegemist on peamiselt õues kasutatava kotiga ja õues võib olla igasugu kive jms, siis kanga paksus mängib päris suurt rolli, kui tahta, et tore asi kohe esimese kolme kasutusega katki ei lähe.

    lazy_04

    Lisaks, mis mulle meie oma juures meeldib, on  selle kinnitusklamber. Tundub küll esmapilgul väike asi, aga kui see klamber, mis kokkuvõttes kogu kotti kinni hoiab, on õrn ühekordne nõkats, mis isegi esimese klassi lapsel koolikoti küljes esimese asjana otsad annab ja katki lendab, siis paneb mõtlema küll, et kas seda ikka annab lõpuni usaldada. Meie isendil on natuke keerulisema ülesehitusega klamber, mis kinnitub topeltkohtadelt ning seega ei tohiks see nii kergesti järele anda pingele. Me vähemalt loodame, et see on nii.

    lazy_05

    Lebokott ise on tõesti mõnusalt mugav ning samas ka pilkupüüdev ja stiilne olevus. Oleme enda omaga väga rahul ja täitsa kujutame ette, kui mõnus on maal selle otsas lamada. Saab istuda nii siruli üksinda, mitmekesi, kui ka täitsa diivani moodi üksteise kõrval reas. Praegu Tallinnas mõnuleb tüdruk sellel üldse oma toas olles ja tunneb rõõmu. Igavesti vahva leiutis!

    Samas mõtlen, et miks mitte seda kaasa võtta ka Kadrioru parki piknikule minnes. Kuna kott ise on megapisike, et kaasa haarata, siis tegelikult täiesti tore on ta ka kuskil linnas loodusesse või randa minnes kaasa haarata, kohapeal õhku täis ajada ja siis eriti stiilselt lebotada.

    lazy_02

    Kes aga üldse ei tea, kuidas see piklik kott õhku täis saab, siis tal on justkui kaks teineteisest eraldatud koda, mis tuleks kergete ja jõudu mittevajavate liigutustega õhku täis lasta ilma igasuguste abivahenditeta. Vähemalt selline oli minu soovunelm, kui SEDA õpetust vaatasin. Hihii, tegelikkuses sai nalja rohkem kui rubla eest, kui ma esimesel korral seda samamoodi täis püüdsin saada tuuletu ilmaga. Esimestel kordadel jooksin nagu pöörane, kõht kõveras muruplatsil ringi kõkutades ja naerdes. Ilmselgelt olen ma ise väga piiratud võimetega (või khm, piiratud pikkusega), sest kui härra J asja kätte võttis, siis tal õnnestus see küll mängleva kergusega. Tema, häbelik, muidugi ennast siin video peal esitleda ei luba, seega võite minu üle naerda ajast, kui ma asja juba natuke rohkem käppa olin saanud :)

    Kes endale samasugust lahedat lamamiskotti tahab, siis Lazy:) e-pood asub SIIN ja just praegu pakuvad nad oma lebokotte selle postituse lugejatele eriti soodsa hinnaga ainult 45 eurot, kui kasutad SOODUSKOODI kuusmeelt! Kusjuures, hind sisaldab juba postikulu.
    Postitavad nad megakiirelt, mina sain enda oma juba järgmisel hommikul pakiautomaadist kätte.

    No Comments "

    Aloe Forever BB kreem

    september 16th, 2016

    Ma ei ole suurem asi spetsialist erinevate ilutoodete alal, sest reeglina on olnud sedasi, et olen proovinud igast tootegrupist paari erinevat asja ja pärast rahulolu leidmist sellele truuks jäänud. Seega ma ei ole naine, kellel on kodus lugematul arvul kreeme, puhastuspiimasid, mitut eri kihti puuderdamisvahendeid, ripsmetušše ja kõiksugu kraame, mis kotti ära ei mahu. Nii ei olnud ma oma elus siiani veel ühtegi BB-kreemi kasutanud. Ma olin kuulnud küll, et mingi BB asi on olemas, aga kuna lühend BB ei läinud mu peas kohe millegagi esimese hooga kokku, siis ma rohkem ei olnud süvenenud ka. Nüüd mõtlen, et kus ma küll elanud olen, sest sellisest asjast mööda vaatamine on puhas patt!

    Mul on terve elu olnud üheaegselt hea ja teisalt halb näonahk. Hea sellepärast, et ta on (ptui-ptui-ptui) alati olnud klaar igasugustest vistrikest ja muudest moodustistest, millega paljud naised võitlevad. Teisipidi olen ma oma näoga igikestvalt hädas olnud, sest ta on hästi tundlik nii kosmeetikavahenditele kui ka ilmaoludele. Esiteks kipub ta iga väiksegi keemilise reaktsiooni peale tõeliselt laiguliseks minema (punane-valge-punane-valge) ning mis veelgi hullem – kui talle miski ei meeldi, siis ta kuivab! Kuivab korralikult, seega kui päike on liiga kuum või kui pakane on liiga külm, siis ma ei saa ka parema tahtmise korral oma näole normaalselt puudrit panna, sest kõik kisub kivikuivaks. Kreempuudreid olen proovinud, need ei aita, kuna nad on küll esialgu vedelal kujul, kuid kuna nende koostis on siiski kuiv puuder, siis poole tunni pärast on mul jälle nagu krohv näos, mis kokku tõmbab ja kisub. Paar aastat tagasi leidsin enda jaoks mineraalpuudri, mis sobis super hästi. Kreemitasin alati näo alt hästi niiskeks ja kandsin peale mineraalpuudri. Tulemus oli väga hea ning ma arvasin, et täiuslik õnn ongi leitud. Siis aga pani mu mineraalpuudri müüja uksed kinni ning ma avastasin, et kõik mineraalpuudrid polegi sama imelised, kui see, mida mina olin aastaid kasutanud. Olin oma hädaga alguses tagasi. Kuni sõbranna soovitas mulle Aloe Forever BB kreemi.

    2

    Aloe tooteid olin ma oma elus ka varem kasutanud ja rahule jäänud, kuid nendeks proovitud toodeteks ei olnud mitte jumestusvahendid, vaid erinevad rahustavad geelid, hambapastad ja muu taoline, mis minu jaoks jäigi Aloega seostuma. Rohkem nagu meditsiiniline, mitte kosmeetiline. Nii uurisin sõbrannalt kohe, et seletagu ta nüüd lollile ära, misasi see BB kreem on. Saanud teada, et see on korraga kreem ja samaaegselt jumestaja, siis otsustasin asja proovida. Pean tunnistama, et ega ma väga julgenud asjasse kohe uskuda, sest esiteks – mida teab Aloe jumestusest ning teiseks – kuidas saab kreem olla puuder ja vastupidi. Kreemi ikka pannakse puudri alla ja puuder peab siis hea olema. Eksisin!

    Olen nüüd nädal aega Aloe BB-kreemi kasutanud ja ma ei saaks rohkem rahul olla. Ma põhimõtteliselt kreemitangi lihtsalt peegli ees oma näo ühtlaselt ära ja ongi valmis. See teeb mu naha pehmeks, nagu täiesti tavaline kreem, mitte mingit erinevust selles vallas, ei mingit hilisemat kuivatust. Õhtuni on nahk pehme ja sile. Samaaegselt kreem aga jumestab sedasi, et mul ei ole vaja mitte mingi puudriga enam pärast jännata. Jah, see ei kata nii kõvasti, kui tavalised Maybelline kivipuudrid, kuid annab väga mõnusa jume ja minu jaoks teeb täiesti selle katvuse töö ära, mida mina olen puudrist oodanud. Nagu ütlesin, siis vistrikega mul võitlust pole kunagi olnud, seega ei oska öelda, kuidas katvusega sel puhul oleks, kuid minu laigulise näo ühtlustab küll mõnusasti ära. Samas jätab see loomuliku mulje, kõik ei ole absoluutselt ühte tooni, vaid selline mõnus ja ilus. Kuidas ma seda paremini seletan? Mulle tõesti meeldib.

    1

    Lisaväärtust annab minu jaoks teadmine, et Aloe tooted on naha- ja loodussõbralikud, mistõttu mul ei ole oodata näole mingeid reaktsioone, mida ma sageli valede kreemide ja puhastusvahendite kasutamisest saan oma nõrgale nahale. Samuti on kreemis väike päikesekaitsefaktor SPF20, mis suvel kindlasti ära kulub.

    Kui ma tootetutvustust loen, siis osa naisi vist paneb selle kreemi peale veel puudrit ka, et katvus superhea oleks. Minul ei ole seni sellist vajadust kordagi tekkinud. Aga võib-olla ei ole ma ka klassikaline naine, kes ootab, et nägu oleks täiesti üleni ühetooniline. Seega nendele julgen kõikidele soovitada, kes tahavad, et nägu oleks pehme ning samaaegselt laikudeta ja ühtlane. Mina jään päris kindlasti Aloe BB-kreemi fänniks. Toon on mul Nude, mis on täpselt minu nahavärv, kuna olen väga heledanahaline. Samas on Aloe kataloogis kirjas, et see sobib erinevatele nahatoonidele, sest suudab kohalduda näonahaga. Kas ja kui hästi ta seda reaalselt teeb, ma kahjuks kommenteerida ei oska.

    Mul on Aloe Forever toodetest veel üks peotäis testreid, mille kavatsen lähiajal ette võtta ja järjest ära proovida. Nüüd, kui ühe tootega nii rahul olen, on ootusärevus ka teiste suhtes suur. Eks siis kirjutan jälle blogisse ka.

    Aloe BB kreemi ja teisi tooteid saab vaadata ja tellida SIIT ning tootekataloog on veebis sirvimiseks SIIN.

    No Comments "

    Reisikorraldaja Novatours ja paketireisid

    september 16th, 2016

    Nagu ma ka varem maininud olen, siis meie pere konkurentsitu lemmiktegevus on reisimine. Me proovime seda alati teha nii palju, kui vähegi võimalik. Kahjuks tähendab reisimine aga suuri väljaminekuid ning vaba aja olemasolu, mistõttu on pidevalt tunne, et tegelikult võiks ikka natuke rohkem piiride taha saada.

    Oleme selline perekond, kes harilikult reisib omal käel. Otsime soodsaid lennupileteid, paneme reisiplaanid kokku, broneerime erinevad hotellid ja mõtleme enam-vähem võimalused läbi. Kohapeal võtame üsna spontaanselt ja käime ringi niipalju, kui võimalik, et näha rohkem, teha rohkem. Paketireisidega ei olnud me siiani oma elus iialgi reisinud. Sel korral aga otsustasime selle tegemata asja ka ära proovida ning võtsime Kreeta saarele 8-päevase reisipaketi Novatoursi reisibüroost. Elus tuleb ikka kõike proovida.

    Olime siiamaani ikka nalja teinud, et paketireisid on nendele, kes ise midagi mõelda ei viitsi, viiakse kohale, tuuakse tagasi ja näidatakse vaatamisväärsuste juures, kummale poole pead peab keerama :-) Ülejäänud aja istud basseini ääres ja hiljem ütled, et küll oled palju reisinud. Sellise eelarvamusega natuke kohale läksimegi. Etteruttavalt võin öelda, et päris nii tegelikult ei olnudki.

    Chania

    Reisima läksime sel korral kahe perega viiekesi, kolm täiskasvanut ja kaks last. Ka nemad ei olnud varasemalt paketireise kasutanud ning ka nemad on ränduripisikust nakatada saanud. Enne otsustamist pakette ja hotelle uurides avastasime, et päris mitu reisikorraldajat pakuvad üsna ühesuguste hindadega täpselt samade hotellidega reise. Novatours sai valitud eelkõige seetõttu, et Kreetale tol momendil reisijatest tundus ta meie seltskonnale kõige turvalisem selles mõttes, et ta nimi on hea ja lootsime, et kõik on kindlustatud ja ootamatuste pärast muret tundma ei pea. Kuna hotelli valisime ühe odavamatest turul, siis julgesime Novatoursi puhul ka seda loota, et kuhugi päris hullu kohta nemad vast meid ei viiks. Suvaliste reisibüroode puhul ei või iial teada, kuhu urgastesse võidakse pakette pakkuda. Muidugi ei teadnud me ka Novatoursi puhul seda kindlalt, kuid millegipärast usaldasime neid rohkem, kui niimõndagi teist bürood.

    Reisipakette valides vastas Novatoursi klienditeenindaja alati mulle väga operatiivselt ja seetõttu sai valik tehtud üsna kiirelt. Kohe pakkumist küsides sain umbes poole tunniga mõned variandid meilile. Kui ühtedel pakkumistel oli midagi, mis väga ei meeldinud, sain kohe kiirelt Novatoursilt uued valikud. Nii edasi-tagasi kirju saates oli paari tunniga meeldiv pakkumine olemas. Samas võrdluseks näiteks Estravelist ootasin pool päeva enne, kui üldse oma kirjale vastuse sain. Selleks ajaks, kui Estravel vastas, olime aga Novatoursiga juba käed löönud.

    Küll aga pean ütlema, et see aeg, mis jäi kokkuleppe sõlmimise ja reisi vahele, ei meeldinud mulle Novatoursiga sugugi. Kõigepealt ootasin ma viis päeva, et saada üldse mingi kinnitus, et meie reis on kindel ja kõik hästi. Kui lõpuks neile kirjutasin, et kas saame piletid või broneeringu, mis meie reisi kinnitaks, sain napisõnalise vastuse, mis ütles, et ta kinnitab meie broneeringu ning reisidokumendid saadab lähiajal. See lähiajal tundus nii veider ajamäärus, aga jäime igatahes ootele. Lähiaeg saabus 8 päevaga, misjärel potsatasid mu meilikasti reisipiletid. Siis saabus rahu ja reisiootus võis tulla. Ma mõistan, et check-ini ei saa teatud ajani teha ja peabki ootama, kuid oleksin oodanud, et mind ikkagi teavitatakse, mulle saadetakse mingigi kinnitus, mis annab mulle kindluse, et võin end puhkusele ära vormistada ning rannakleidi valmis osta. Et mulle antakse infot, millal saabuvad piletid.

    Edasi tulid sõnumid telefonidele meeldetuletusega, et me ikka kindlasti teaksime, mis kell lennujaama minna järgmisel päeval. Reisidokumentidega kaasa saadeti ka detailne ülevaade algajale reisijale, mida peaks teadma, mis dokumendid reisides kaasas kanda, kui palju pagasit võib kaasa võtta jne. Selles mõttes oli kõik väga asjalik ja tore. Lennujaama läksime kohale omal käel ning lendasime Smartlynx lennukiga otse Tallinnast Kreeta saarele. Sinnamaani me ühtegi Novatoursi inimest oma silmaga näinud ei olnud. Kreetal saime oma pagasid kätte ning kohe turvaalast väljudes ootas meid Novatoursi sildiga inimene, kes juhatas õige infolaua juurde. Infolauast sai iga pere näppu ühe ümbriku ning meid juhatati õigesse bussi. Kõik käis väga kähku, mingit ootamist ei olnud. Kui olime bussi istunud, siis 5-10 minuti pärast hakkas see sõitma. Kohe mõtlesime, et küll on mugav. Tavaliselt astume lennujaamast välja ja hakkame linnakaarti otsima, et aru saada, kuhu poole sõita ning seejärel uurime, millega me sinna kuhugi saame. Nüüd aga ootas meid konditsioneeriga buss ja me ei pidanud rohkem ise midagi mõtlema, kui vaid oma nime mäletama.

    Taverna

    Buss sõitis lennujaamast meie hotelli umbes tund aega ja terve see aeg rääkis meie reisiesindaja Maria vaheldumisi eesti ja vene keeles kõike seda, mida Kreeta kohta võiks teada. Olime väga positiivselt üllatunud, sest ta pöörast tõesti praktiliselt igas valdkonnas millelegi tähelepanu. Kuhu soovitab minna, mida näha, kas ja kui palju peaks teenindajatele tippi maksma, mida peaks arvestama autorendifirmade puhul, millised on transpordivõimalused, mis on erinevused põhja- ja lõunarannikul, millised on kreetalased, kuidas on lood kaardimaksetega ja kui turvaline on saarel liikuda. Lõpuks õpetas veel mõned kreekakeelsed väljendid ka selgeks. Tund möödus väga kiirelt, sest infot oli palju ja kõik oli põnev. Ise seda kõike uurides oleks läinud terve igavik ning mõne asja peale poleks üldse tulnudki, et uurida. Selles mõttes oli küll hästi hästi hea mulje kohe sellest, kui reisibüroo esindaja tuleb lennujaama vastu ja infot jagab. Ma ei oska öelda, kas teiste büroodega ka nii on, aga Novatoursi Maria oli selles mõttes küll äärmiselt põhjalik.

    Hiljem avades neid ümbrikke, mis meile lennujaamas oli antud, leidsime sealt seest A4 lehe täis erinevaid eksursioone, mida Novatoursi kaudu saab tellida. Seal oli ajaplaan ja iga päev oli valida mitme erineva võimaluse vahel, kuhu saaks lisatasu eest Novatoursi korraldusel minna. Valikuid oli laevareisideks, küladesse minekuks, kanjoni tuurid, veeparkide külastuseks jne. Meie küll ühelgi Novatoursi pakutaval eksursioonil sel korral ei käinud, kuid kindlasti julgen seda soovitada nendele reisijatele, kes kas ei saa keeleliselt väga hästi hakkama või kes ei oska/viitsi ise väga palju asju uurida. Novatoursi pakkumised olid küll kallimad, kui ise organiseerides, kuid samas selle eest sai ka teenusena muretu olemise, kus ei pea palju transpordi ja piletite peale mõtlema. Nagu ka eelnevalt mainisin, siis meie oleme pigem isepäised rändajad, kes tahavad ise erinevaid lahendusi leida ja mitteturistikaid paikasid külastada, seega panime kõik oma käigud ise kokku, kuid teistsugustele inimestele leidub paketis päris palju erinevaid variante, kuhu minna ja mida teha, kui ei soovi kogu aega hotellis veeta. Näiteks kaalusime Santorinile minekut läbi Novatoursi, selle hind oleks omal käel minnes vaid laevapiletite näol 120 eurot inimese kohta, Novatours pakkus reisi, mis sisaldas laevapileteid ja kohapeal olevat giidi koos transpordiga Santorini saarel 140 eurot inimese kohta. Samas sõbranna käis oma lapsega saare ida osas dinopargis omal käel, kuna Novatoursi pakkumine oli märgatavalt kallim, kui ise minnes.

    Hotellis oli uuel hommikul kohapeal ka Novatoursi esindaja, kes tegi infotundi. Et me plaanisime enne infotundi linna ära minna, siis andis Maria meile 15 minutit, kus ta istus meiega koos laua taga ja meie eelistusi kuulates tõmbas Kreeta saare kaardil ringikesi ning pakkus erinevaid variante välja, kuhu ta soovitaks minna ja mida näha. Rääkis bussiaegadest ja muudest tähelepanekutest. Maria oli tõesti väga pädev omal alal ning täiesti kindlasti saime tema käest selle 15 minutiga (+ tund bussisõiduga) kordi rohkem kasulikku infot, kui terve ülejäänud kaheksa päeva jooksul hotelli retseptsioonist, kust küsimustele vastu vaid keerutati ja valeinfot jagati.

    skaleta

    Postituse alguses mainisin, et valisime ühe soodsamatest hotellidest ning seejärel jäime lootma Novatoursi mainele, et küllap nad meid ikka kuhugi päris kokkulagunenud kohta ei vii. See lootus sai täidetud ütleme, nii ja naa. Kui Novatours ütles, et nende subjektiivsel hinnangul on tegemist kolme tärnilise hotelliga, siis tegelikkuses kolme tärni sealt loomulikult oodata ei olnud (vist ühegi vahemereäärse hotelli puhul ei saa tärne päris tõe pähe võtta), kuid ära me seal elatud saime ja sellist tunnet ei tekkinud, et tahaks põgeneda. Internetis surfates leidis valitud hotelli kohta igasuguseid äärmuslikult kohutavaid pilte ja kommentaare, mis panid kohati päris hirmu tundma, mis meid ees ootab, kuid reis näitas, et päris kõike, mis targad Google ja Tripadvisor räägivad, ei pea ikkagi päris tõe pähe võtma. Koristaja käis küll pesemas ja rätikuid vahetamas vaid korra iga kolme päeva järel ning vastuvõtulaua teenindus lonkas mõlemat jalga, kuid üldjoontes oli tegu ikkagi puhta ja korraliku kohaga. Minu jaoks oli kõige olulisem see, et toad ja basseiniala peavad olema puhtad ning seda nad ka olid. Eestis muidugi 90ndatel viimati remondikätt näinud hotelli ei suudaks keegi müüa, kuid seal tundus asi omal kohal ning me jäime üldjoontes rahule. Kuna tegemist oli hommik+õhtusöök paketiga, siis kõhud saime ka enamasti täis. Valikuvõimalusi söögilaual küll nappis, aga kui lähedki selle eesmärgiga, et oma kohv ja väikene amps kätte saada, siis see soov sai täidetud.

    Ütleme nii, et kokkuvõttes meie reisisellide arvamus paketireisidest paranes. Üllatusime, et reisikorraldaja teenus kohapeal on niivõrd vahetu, et ta tõesti süveneb sellesse, mis kedagi huvitab, püüab kurssi viia ja jagab infot, mis ei ole mõeldud vaid basseinipuhkajatele. Vähemalt meie seekordne kogemus oli selline. Me küll ei kasutanud sel korral reisibüroo kõiki mugavusi (giiditeenused, organiseeritud ekskursioonid jne), kuid esimese korra kohta saime juba piisavalt hea pildi, et edaspidi ehk natuke rohkemgi testida, et mida nad siis veel pakuvad. Võib-olla kunagi proovime ka viie-tärni-kõik-hinnas-paketid ära ;) You’ll never know!

    Novatoursi reisipakette saab otsida SIIT.

    No Comments "

    Atlantis H2O veepark Viimsis

    september 15th, 2016

    Juba eelmisest aastast, kui Viimsis avati uus Atlantis H2O aquapark, hakkas tüdruk meile peale käima, et peame täiesti kindlapeale seda külastama. Muidugi, kui Eestis on avatud kõigi aegade suurim veepark (mitte, et meil neid üldse väga palju oleks), siis peame selle plaanidesse võtma, mõtlesime ka meie härra J-ga. Kuidagi juhtus ikka nii, et plaan lükkus edasi ja edasi, kuni suvel sai tüdruk sõbralt kingituseks kingitus.ee kinkekaardi ning pikka mõtlemist seal polnud – tema soovis selle eest endale just Atlantise piletit lunastada! Vaadaku meie ise, kuidas pääsme saame.

    Kui hinnakirja vaatasime, võttis see küll korraks hinge kinni, aga arvasime, et mis seal ikka. Suur veepark ka ja mäletades selgelt veel hiljutist reisielamuselt saadud kogemust veepargist palmisaarel, mille hind oli sarnane Viimsi omale, olime valmis summad välja käima.

    Viimsi H2O Aquapargi kodulehel on igati vahvad fotod ja kutsuvad tekstid, mis ei jäta korrakski muljet, et peaks milleski kahtlema ning seega olime vägagi ähmi täis, kui kohale läksime. Tüdruk muidugi kõige rohkem. Kusjuures härra J on meil ka väga suur liumägede väisaja ning tavaliselt on nad tüdrukuga kahekesi igavesti äge tiim, kes kõik liutorud ja -mäed mitmekordselt rõkates läbi käivad. Mina olen selline tagasihoidlikum sell, kes igale poole reeglina minna ei julge ja eelistan sageli pealtvaatamist proovimisele.

    Foto: www.puhkuseestis.ee/

    Foto: www.puhkuseestis.ee/

    Kui me rõõmsatena kohale jõudsime, pidime esmajoones pisut pettuma, kuna teenindus ei olnud kõige meeldivam. Uksest sisse astudes on kohe teeninduslett, nagu ikka spaades ja veekeskustes kombeks. Kui me juttu tegime ja pileteid hakkasime ostma, siis meiega väga rääkida ei tahetud – väga külma olemisega naisterahvas müüs meile piletid ilma pikema jututa. Mõtlesime, et noh, mis seal ikka ning läksime edasi. Garderoob on meestel ja naistel ühine ning alusriiete vahetamiseks kasutatakse selliseid kabiine, nagu riidepoodides. Natuke harjumatu oli, aga ei midagi hullu. Saime trikood selga ja ruttasime kolmekesi veekeskusse. Fotosid ma kahjuks ei teinud, kuna veeparki fotoka kaasa võtmine ei tundu kõige geniaalsema ideena. Hiljem kahetsesin otsust pisut.

    Parki sisse astudes vaatasime kohe härra J-ga üksteisele pikkade nägudega otsa – see ongi või?! See polnud midagi sellist, nagu piltidel kirjeldatud. Jah, olid küll sellised värvilised torud ja liumäed, nagu kodulehel näha, kuid kuskil ei ole näidatud KUI tühi see saal on ja KUI hirmus ta välja näeb. Me olime täiesti hämmingus. Tegemist on justkui suure laohoonega, mis on käepäraste vahenditega kokku pandud, et liumäed sisse tõsta ja that’s about it. Mitte vähimatki emotsioonitekitajat, igasugune sisekujundus puudus. Igavad seinad, kole lagi, hallid põrandad ja värvilised liumäed ja basseinikene keset seda tühjust. Suuri liumägesid oli täpselt KUUS tükki, millest alla 140-sentimeetrised (ehk siis ka meie kõige ootusärevam tüüp) tohivad kasutada vaid kolme! Me olime šokis – kolm toru?! Meil on 3 tunni pilet selleks, et alla lasta 3 liutorust?! Me ei oleks saanud rohkem pettunud olla, aga surusime selle alla ja mõtlesime, et hea küll – las see tütarlaps siis lustib vähemalt nende pealgi nii palju, kui jaksab.

    Reaalsus oli see, et tüdruk, kes lihtsalt armastab vett ja endale peaaegu alati veekeskustes tegevust leiab, teatas juba vähem, kui tunni möödudes, et tal on igav ning palun läheme ära. Seda pole mitte iial varem juhtunud!!! Põhimõtteliselt me anume teda tavaliselt, et läheme ära. Aga seal oli tal lihtsalt nii igav, et ta soovis lahkuda. Eesti suurimas veepargis!

    Pargis oli muide ka muid tegevusi – näiteks oli seal lasteala, mis on silma järgi sobilik nii 3-4aastastele. Meie 9-aastasel polnud seal midagi teha. Korraks käis, naeris ja tuli ära. Samuti oli pargis palju n-ö interaktiivseid tegevusi ja veemänge – küll erinevate mälumänguküsimustega ning suuri veekahureid, millega pidi sihtmärke sihtima. Alguses tundusid need päris põnevad ning pidasime seda igavesti vahvaks, et ka peale torusid on lastel mingit tegevust, kuid nii arvasime ainult seni, kuni märkasime, et üle poole nendest interaktiivsetest asjadest lihtsalt ei tööta. Päris kurb oli, kui laps läks hoolega sihtmärki laskma kahurist ja selgus, et kahuri surve on nii väike, et sihtmärki pole iial võimalik tabada. Niisamuti, nagu kahurid, ei töötanud ka esmapilgul huvitavana näiv geisrite väljak, vees keha kaalumine ja veel erinevad mängud, mille jaoks oli eraldi ala. Käisime nukralt ringi ja mõtlesime, kui rumalasti kulutatud 32 eurot need olid.

    Kohe kuidagi ei julge kellelegi soovitada. Seal on huvitav täpselt 20 minutit, kuni kõikidest torudest on 5 korda alla lastud ning ülejäänud 2,5 tunniga pole midagi teha. Kurb, väga kurb.

    Kes tahab ilusaid pilte ja reklaamteksti näha, siis Atlantis H2O veepark asub SIIN.

    1 Comment "

    Wow Studio volüümripsmed

    september 12th, 2016

    Mul ei ole oma elus mitte kunagi ripsmepikendusi olnud ning tegelikkuses ei ole ma varasemalt vist seda võimalust isegi kaalunud, et mul võiksid need olla. Tõele au andes võiks lausa öelda, et ma olen oma elu siiani elanud üldse ripsmeteta, sest kui sulle ikka sünniga neid kaasa ei anta, tuleb ilma läbi ajada. Või kujutada ette, et ripsmetušs tekitab sulle ripsmed. Või panna pikendused. Seega võis mind kuni eelmise nädala alguseni nimetada ka naiseks, kellel pole ripsmeid. Eluaeg vaatasin ma kadedusega neid naisi, keda oli õnnistatud pikkade lopsakate iludustega. Võib-olla olid need samuti üles ehitatud, kes seda teab. Seega nägin ma välja selline (vasakul päris ilma ja paremal tušiga):

    wow_ripsmed_9

    Minu jaoks oli üks raskemaid valikuid igapäevaelus alati ripsmetuši ostmine. Kuna mul omal algmaterjal sama hästi kui puudus, siis oli vaja sellist abimeest, mis suudaks siiski asja ilusaks teha. Tavaliselt ma pärast kahte-kolme ebaõnnestunud ostu leidsin sellise, mis mulle hästi sobis ning nagu needus oli see, et pärast 2-3 järjest sama tuši ostu hakkas see mulle vimkasid viskama ning pidin jälle uue lemmiku leidma. Igavene õnnetus.

    Igatahes ühel momendil tuli mul äkitselt selline idee, et kui õige laseks omale ripsmed panna. Googeldasin natuke, et kumb on parem, kas volüüm või klassikaline ning arvasin, et volüüm on ägedam. Mõeldud-tehtud. Kokkuleppele sain Wow Studio vanemtehniku ja omaniku Kristina Toomega, kelle juurde panin paigalduseks aja kirja ning jäin ootama. Natuke ärevusttekitav ja natuke hirmus ka. Enne kohale minekut ma veel googeldasin muidugi, kelle juurde minek on ning leidsin päris mitu artiklit, kus Kristina oli inimestele näpunäiteid jaganud ripsmepikenduste teemal ning nägin, et ta tegeleb selle alaga juba päris pikalt.

    Wow Studio asub Mustamäe teel Lenne poega ühes majas, seal oranžis. Salong ise oli väga tagasihoidlik selline mustamäe stiilis tavaline kohake kahe lamamistooliga. Ei midagi udupeent, aga samas puhas ja korralik. Kristina pani mulle punase teki peale ja palus pikali visata. Ütlesin talle, et mul pole iial ripsmeid olnud ja ma ei tea nendest mitte midagi. Kristina muigas ja ütles, et eks minusuguseid on veel tõesti mõned jäänud ka tänapäeval.

    wow_ripsmed_1

    Kõigepealt küsis Kristina mu käest, et milliseid ripsmeid ma siis ootan. Vastasin talle ausalt, et ma ei tea neist asjust midagi ja küsigu ta natuke konkreetsemalt. Küsimuse peale, kui pikki ja tihedaid ma soovin, ütlesin, et tahaks keskmisi. Mitte liiga pikkasid ja väga supertihedaid samuti mitte. Seejärel pani Kristina mu ette paleti, kus viitas 1o ja 11 mm pikkustele ripsmetele ja küsis, kummad paneme. Ma ei osanud väga midagi kosta ja kuna kõige pikemad valikus olid 13 mm, siis arvasin, et proovime 11.

    Kui ma olin end pikali visanud, juhendas Kristina, et paneksin silmad kinni ning hoiatas, et ma ei tohi neid nüüd enam mitu tundi avada enne, kui ta selleks loa annab. Liim pidavat hirmus keemiline ja silmadele halb olema. Etteruttavalt ütlen, et ega ma nii tubli ei olnud, nagu oleks võinud olla ning katsetasin ikka korra selle silma avamise asja ära. Roheline nagu ma olen.

    wow_ripsmed_04

    See paigaldamise protsess oli minu jaoks üks hädasemaid kolm tundi mu elus vist, sest no mida sa teed, kui sa pead olema liikumatult SILMAD KINNI ja tegema mitte midagi?! Raamatut lugeda ei saa, telefonis midagi ajada ei saa, sest sa EI NÄE. Magama ka ei tihanud nagu jääda esimesel korral, kui ei tea, mis toimuma hakkab. See oli lihtsalt niiiii awkward ja ma ei jõudnud ära oodata, millal see aeg läbi saab, et ma võiksin oma silmad lahti teha! Nagu ütlesin, siis ega ma suutnudki ja vahepeal, kui Kristina käis kellelegi salongi ust avamas, mõtlesin ikka, et kui õige piiluks korraks. Very bad idea, very very bad idea. Nagu ma oma parema silma pilukile lubasin, nii ma tundsin füüsiliselt, kuidas see kibe liim mu silma sisse valgus ja põletas. Mõtlesin, et panen kiiresti-kiiresti silma kinni tagasi ja teen sellise näo, et ma just ei olnud silma avada püüdnud. Tutkit, päris kiiresti sai Kristina aru, et ma olin pattu teinud, sest mul hakkas pisar voolama ja tegi kõik märjaks. Siis ta seal kuivatas mu silma vatitupsuga ja noh. Mul oli selline paha lapse tunne :-)

    Kristina paigaldas mulle kõigepealt parema silma ja siis vasaku. Alguses mulle tundus see kõige normaalsem asi üldse, kuid hiljem veel ripsmeid googeldades nägin, et mõned tehnikud panevad paralleelselt kahte silma. Terve paigalduse ajal rääkis Kristina oma karjäärist ripsmetehnikuna ja sellest, kuidas ta kunagi oli hoopis küüsi paigaldanud. Ripsmeid paneb ta juba 6 aastat ja selgus, et käib ka võistlustel ning on välja koolitanud mitmeid ripsmetehnikuid Tallinnas. Jutu järgi tundus, et ta on oma tegemises väga enesekindel ning selles mõttes tundsin end üsna heades kätes olevat ja kordagi ei kartnud, et võin halva tulemuse saada. Arvasin, et inimene teab, mida ta teeb.

    wow_ripsmed_2

    Kui üks silm sai pärast igavikku paigaldatud, andis Kristina võimaluse mulle korraks silmad lahti teha ja võrdlusmomenti pildistada. Ega ma suurt midagi ise tol hetkel ei mõelnud ega mõõtnud, mõtlesin vaid, kui hea on olla korraks silmad lahti. Silm kipitas ikka veel natuke sellest liimist, aga tegin vaprat nägu. Tegelikult hiljem selgus, et parem silm on ka päris punane, aga see läks päeva-kahega üle. Ma olen tugev naine!

    Nagu pildil näha, siis kaks silma on sel momendil ikka maksimaalselt erinevad. Täna ma juba vaatan, et oh see parempoolne (pilt on tehtud selfikaameraga, seega peegelpildis) on jumalast normaalne, aga alguses ei tundunud ta üldse midagi normaalset, vaid lihtsalt NIIIII kolossaalne!

    Teine silm läks juba palju kiiremini, sest jutt jooksis ja ma olin natuke harjunud ka. Pealegi oli parem silm valmis ning suure soovi korral sain selle vahelt endale valgust korraks lasta, et mitte lõputult pimedas olla. Peagi olid mu ripsmed valmis, Kristina võttis kleepspadjad mu silmadelt ja andis kätte peegli. Ja see oli see moment, kui ma arvasin, et minuga on lõpp! Ma olin endale NIIIIIII võõras! Mulle tundus, et tule taevas appi, kuidas ühed ripsmed võivad nii pikad ja nii tihedad ja nii nii nii… ma ei tea. Igatahes tundus mulle, et mu nägu ongi nüüd ripsmed!

    wow_ripsmed_7

    Mul ei olnud ju mitte kunagi enne neid olnud ja järsku oli mul neid mega palju. Ma olin hämmingus. Kahetsesin natuke oma otsust panna 11 mm ja mitte 10 mm. Kui ma aga lähedalt-lähedalt peeglist end vaatasin, siis nägin, et töö on väga ühtlane ja jättis minule kui võõrale pilgule korraliku mulje. Lehvik oli suur ja perfektne. Siiski olin ma šokis sellest, kui palju neid on.

    Ma tänasin Kristinat ja koju sõites mõtlesin, mis nägu härra J teeb. Tema ei teadnud üldse, et ma ripsmeid lähen panema. Kartsin natuke. Kui tuppa astusin, oli ta väga üllatunud. Ütles samuti, et mega võõras on, aga ilus. Olin üsna ebalev, ma olin endale nii võõras ja kartsin natuke hommikul tööle minna. Mõtlesin, miks ma nii palju lasin neid panna.

    Tööle jõudes aga kallati mind kiitustega üle. Meil on kontoris pooltel tüdrukutel ripsmed juba aastaid olnud. Nad kõik uurisid mind ja ütlesid, et väga ilus on ja et küll ma peagi harjun, hirm tuleb vaid sellest, et mul pole neid enne olnud.

    wow_ripsmed_6

    Möödus umbes kaks päeva, kui ma suutsin end niimoodi vaadata, et see olengi mina. Mul on superilusad silmad palistatud kaunite ripsmetega. Ma ei näe selles enam midagi võõrast, nad ei ole liiga pikad ja neid ei ole liiga palju. See on hämmastav, kuidas kaks päeva tegelikult tõi täiesti uue pilgu. Ma harjusin selle pildiga ja mulle hakkas see nii väga meeldima. Ma vaatan seda esimest pilti, mille panin ilma ripsmeteta, ja ma ei taha selline olla. Mu silmi ääristasid kaunid ripsmed. Esimest korda elus on mul ripsmed. Ka härra J vaatab mind nüüd iga hommik ja ütleb, et selline on nii õige, ta on harjunud ning talle meeldib. Seega võib öelda, et paari päevaga saabus pikkade ripsmetega harjumine nii mulle kui teistele.

    Edasi jäin ma ootama, kuidas ripsmed püsivad. On see ju üks kvaliteedinäitajaid. Nädal pärast paigaldamist olid mu ripsmed endiselt kaunid (all pilt 6 päeva pärast paigaldust). Ma küll püüdsin aeg-ajalt mõne karvakese siit ja sealt, kuid numbrit ma sellest ei teinud, kuna üldmulje oli endiselt ilus ning ma ei muretsenud korrakski sellepärast, et enne 3 nädala täitumist peaksin oma silmi kuskil peitma. Nii arvasin, kui paigaldusest oli möödunud nädal.

    wow_ripsmed_3

    Paraku juhtus aga see, et kui mu ripsmepaigaldusest oli möödas umbes poolteist nädalat, hakkasin ma vägagi muretsema. Olin paigaldamise päevast alates püüdnud oma pihule, sülle, kraanikaussi aeg-ajalt ripsmetutikesi, kuid ma ei olnud arvanud, et need üksikud karvakesed selle suure lehviku juures rolli võiksid mängida. Kusjuures esimene tutike kukkus mul ära kohe salongis ning ulatasin selle paigaldajale tagasi. Mul ei olnud varasemalt iial ripsmeid olnud ning seega ma ei osanud selles osas seisukohta võtta, ei põdenud üldse. Algajana ei teadnud ma, et kohene ripsmete kukkumine ei ole päris okei.

    Niisiis nägin ma esimest korda, et midagi on halvasti, umbes 10 päeva pärast paigaldust. Mu ripsmetesse olid tekkinud sisse suured augud ning palju ripsmetutikesi olid silmade küljes risti-rästi, olemata enam päriselt millegi küljes kinni, kuid samas nagu ära ka ei tulnud. Ma ei saanud aru, mis toimub. Kandsin koguaeg ripsmekammi endaga kaasas ning püüdsin neid selliselt siluda, et augud ära katta ja risti asetsevad ripsmekarvad kuidagi sirgeks sättida. Ikka veel arvasin, et ju on see mingil määral okei ning tulebki koguaeg kammida.

    Enne kahe nädala täitumist hakkas härra J küsima, et kuule.. kas ikka on päris okei, üsna rääbakad näevad välja ripsmed. Jah, pidin tunnistama, et näevad tõesti. Enam ei andnud ka kammida sedasi, et auke näha poleks. Osadel tutikestel olid liimikohad kuskil keset ripset ja need, millel nii oli, olid ripsmed ise täiesti viltu ja risti teistega. Ma olin mures. Täpselt kaks nädalat paigaldusest nägin välja selline. Ja see on kammitud versioon.

    Wow_ripsmed_2ndl

    Hakkasin kiirelt otsima kohta, kuhu hooldusse pääseda, kuna nii ma rahva seas edasi liikuda ei tahtnud. Rääkisin ka Kristinaga sellest, et olen väga mures ning mu silmad näevad välja täiesti kohutavad. Kui saatsin talle foto oma ripsmetest, arvas ta, et mu ripsmed kas kasvavad väga kiiresti või ei sobi mulle see liim, mida ta kasutab. Kuna minu jaoks oli tegu elu esimeste pikendustega, siis ma ei võinudki teada, milles asi on. Nii ütlesin ka Kristinale – ma ei süüdista ei teda ega ta tehnikat, kuna ma lihtsalt ei ole piisavalt pädev. Võisin vaid väita, et selliste silmadega ma ringi käia ei taha.

    Siiski, kui ma nägin seda tulemust, siis sama tehniku juurde ma hooldusse minna ei tihanud. Olgu see kas tema käsi, tema liim või muu faktor, mul oli vaja tunda teist kogemust. Seega ütlesin ka talle, et ma pean nägema, mis saab mu ripsmetest siis, kui keegi teine teeb hooldust.

    Nüüdseks on mu silmad juba korras, ma sain hoolduse kaks nädalat ja kaks päeva esimeste paigaldusest ning võin jälle uhkelt silmi välgutada. Ma ei tea, mis oli see, mis mu ripsmed nii kiirelt välja langema pani. Võib-olla tõesti oli see liim, mis mulle ei sobinud. Võib-olla aga see, et iga mu enda ripsme külge oli kinnitatud 8 ja isegi 10 voolüümripsme karvakest, mis selgus järgmises hoolduses teise tehniku juures. Tagantjärele teiste kogemusi lugedes näen, et see arv ei tohiks olla üle 5. Ka näen, et nüüd, käinud teise tehniku juures hoolduses, on mu ripsmed ilusad ka kolm nädalat pärast hooldust. Seega – kahjuks enda kogemusele tuginedes ei julge ma Wow stuudiot ripsmete paigalduse kohana soovitada. Kurb, aga nii see on.

    Kui seda postitust juhtub lugema keegi, kes on samuti käinud Wow stuudios Kristina Toome juures – palun jaga oma kogemust. Kas minu juhtum oli erand?

    Wow stuudio asub SIIN.

    3 Comments "

    Järg – Värvimine kvaliteetsete pliiatsitega

    september 5th, 2016

    Sellest ma juba kirjutasin, miks ma ei soovita kellelgi raisata oma tuju odavatele värvipliiatsitele. Lubasin, et teen vastukaaluks postituse ka sellest, kuidas on värvimine kvaliteetpliiatsitega ning kas mingi vahe ka reaalselt olemas on. Täna võin kindlalt väita, et vahe on suur ja täiesti ilmne.

    Oma ebakvaliteetsed Mapedid, Herlitzad ja ErichKraused panin ma kõrvale ära ning asenduseks leidsid tee mu koju Faber-Castell art grip aquarelle pliiatsid. Faber-Castellil on teisigi pliiatseid ja reeglina ka soodsamaid, kuid samas on olemas ka veel kallimaid, mis mõeldud päris proffidele. Kuna mina proff pole, siis need on täpselt mõnus kesktee. Aquarelle tähendab seda, et tegemist on küll värvipliiatsitega, kuid neil on lisafunktsiooniks akvarelli omadused, ehk et juba värvitud kohtasid saab pintsliga hajutada ja laiali ajada.

    FC_Pliiatsid_3

    FC_Pliiatsid_1

    Värvimiseks valisin ühe pildi, mis oleks eelmise, kehvade pliiatsitega värvitud pildi postituse omaga võrdväärne, et konkurents oleks aus. Foto tegin enne värvimise alustamist ning pärast värvimist. Etteruttavalt ütlen ka ära, et tegelikkuses värvisin lausa kaks pilti enne, kui “pärast” pildi tegin. Alustasin sellest pildidst:

    FC_Pilt_2

    Mida ma kohe tundsin, oli see, et pliiatsid on ebakvaliteetsete pliiatsite kõrval hoopis… hmm.. pehmemad, sujuvamad. Ma ei saa öelda, et nad kataksid paremini, kuna ka eelmised pliiatsid katsid väga hästi ja täitsid selles osas oma funktsiooni, kuid pliiats jookseb Faber-Castelli puhul paberil sujuvamalt. Käsi tunneb, et tegu on teise tasemega. Mummukeste mõju minu käsi ei tunnetanud, või ei osanud tunnetada.

    Värvid on sama kirkad, kui eelmiste pliiatsitega, seega ka selles osas erinevus puudub. Esialgu ma akvarellifunktsiooni ei kasutanud ning püüdsin värve vanaviisi hajutada. Ka see oli uute pliiatsitega sama mõnus, kui eelmistega. Seega värvimise enda juures oligi ainsaks vaheks see, et pliiatsid olid sujuvamad, pehmemad. Tulemus oli värvide poolest üsna sarnane eelmistele piltidele:

    FC_Pilt_3

    Kus aga kolossaalne erinevus välja tuli, oli pliiatsite enda füüsiline kvaliteet. Kollasele ma tegin ise liiga, aga ülejäänud pliiatsid on pärast kahe pildi värvimist sisuliselt täpselt needsamad, mis nad olid enne värvimise alustamist. Kui oli vaja teritada, siis ma teritasingi täpselt niipalju, et pliiats saaks teravaks ning sellega asi piirdus. Ei mingit murdumist, ei mingit nüri pliiatsit, pliiats läks hetkega nõelteravaks ning see võttis vaid viivu, et teda pehmelt teritajas keerata. Terve pakk on pärast kahe pildi värvimist sisuliselt uhiuus:

    FC_Pliiatsid_2

    Mälu värskendamiseks vaadakem korraks uuesti, mis juhtus ühe pildi vältel eelmiste pliiatsitega. Ma olen hämmingus, et see tõesti ongi nii, et mida rohkem raatsid välja käia värvipliiatsite eest, seda kauemaks neid jätkub ning tegelikkuses lõpuks maksadki  vähem ning närvirakud jäävad kõik alles! Müstika.

    Ütlesin, et kahe pliiatsite foto vahel on kaks värvitud pilti. Et ära proovida ka akvarelli-funktsioon, siis pidin värvima ka teise pildi. Valisin selleks midagi, mis võtaks võimalikult palju ühte tooni, et seda siis veega hajutada ning seega sai valituks kuusepuu, põhivärviks roheline. Ma olen väga algaja värvija ning seega oli päris põnev proovida, et kuidas siis akvarellikad töötavad tavakasutajale. Mul on sõbranna, keda võiks värvimise alal puhtaks kunstnikuks nimetada ning tema soovitab akvarellipliiatseid kahe käega. Õpetas ta mindki ja ütles, et tegu on maailma lihtsaima asjaga ning isegi lapsed saavad suurepärase tulemuse. Kes siis ei tahaks sellise jutu peale proovida?!

    FC_Pilt_4

    Mis ma siis ütlen? Ei ole päris nii, et igaüks saab super tulemuse ja et tegu on lapsemänguga. Ma olen küll väga kunstikauge inimene ja äkki mul ei tulegi need asjad nii lihtsalt, kui kõikidel teistel, aga minu jaoks oli ikka päris keeruline, et asjast efekti välja saada. Ei olnud niimoodi, et värvin siit ära ja siis tõmban pintsliga. Mõne koha pealt õnnestus mul rohkem – värvisin terve ühe augu ära ning sealt siis pärast poolkuiva pintsliga natuke tegin ning siis jäi väga ilus tulemus. Mõne koha pealt aga läks ikka täiega aia taha. Eks ta tahab harjutamist. Tore on proovida ja vahva, et on selline lisafunktsioon olemas, kuid mina ütleksin küll, et see on pigem selline asi, mis tahab natuke eelnevat proovimist ja katsetamist erinevates kohtades, et asi mingit reaalset tulemust hakkaks andma. Hetkel on küll see pilt minu jaoks natuke nagu lapse joonistus. Aga siiski, ma soovitan proovida.

    Mis ma siis kokku ütleksin kogu selle kahe katse peale? Minge nüüd kõik ja ostke nii endale kui ka oma lastele normaalsed pliiatsid! Lõpetage see teritamine-teritamine-krõks-teritamine-teritamine ning jätke kogu oma ilus värvimise aeg värvimisele! Värvid on samad, pilt on sama, kuid pliiatsid säilivad ja närvid ja tuju ka! Maksate küll korraks rohkem, kuid see hind on väga petlik. Kvaliteetseid pliiatseid on veelgi, kuid minu kogemus on Faber-Castelliga ning neid julgen kindlapeale soovitada. Algklasside lapsele muidugi ei pea kohe neid suuri metallkarbiga kalleid variante ostma, kuid punaste pakenditega on poole odavamad ning kvaliteet jääb Faber-Castelli omadele. Mina soovitan, iga kell!

    Oma Faber-Castellid saate välja valida SIIT. Rahustavat värvimist!

    No Comments "

    iPhone 6S ja pereliikmed

    august 22nd, 2016

    Eelmisel sügisel kirjutasin oma heast iPhone 5S-ist ja lõpetasin postituse sellega, et tahaksin küll veelgi uuemat, aga väga ei raatsi. Tänaseks olen ma juba mõnda aega kasutanud seda ihaldatud 6S-i ja siiamaani tuleb heldimus peale, kui käe ta poole sirutan. Tasub ikka vaikselt loota ja oodata ning soovid täituvadki.

    Mis siis teisiti on? Sügiseses postituses kiitsin ma seda, millepärast ma nii tulihingeline iPhone’i armastaja olen. Olen seda tänaseni. Endiselt arvan, et 5S on suurepärane telefon. Aga iPhone 6S on natuke veelgi parem. Mul on roosa versioon ja ta on veel ilusam kui 5S. Selles osas võib muidugi väga paljudega vaidlusse sattuda, kuna on hulganisti inimesi, kes väidavad, et Apple tegi suure vea, et kuuenda seeria üldse välja lasi, sest see ei oma enam iPhone kandilist vormi. Minu arvates aga suutis Apple väga soliidselt uue vormi välja tuua, jättes alles ta moodsuse ja ilu. Ta on suurem ja ta on väga naiselik.

    Suurim erinevus, mis minu jaoks igapäevaselt suurt rolli mängib, on see, et 6S sõrmejäljelugeja on hüperkiirusega. Ja kui ma ütlen hüper, siis ma mõtlen ka seda. Näiteks ei saa enam pöidlaga vajutades suurt kella vaadata, sest nagu ma sõrme home-nupule asetan, on ekraan avatud. 5S-iga pidin ikka sekundikese pöialt nupul hoidma enne, kui see mõjuma hakkas. Nüüd vaatan kella mõne sellise sõrmega, mis pole luku avamiseks registreeritud. Mugav. Kohe, kui tahan telefoni kasutada, siis sups ja lahti. Veel, mis minu jaoks suurt kaalu omab, tal on palju vastupidavam aku, kui 5S-il oli. Kui eelmist telefoni pidin ma ikka iga öö laadima ja suurema kasutuse korral jäi sellegagi hätta (mu telefon saab ikka korralikult vatti), siis 6S peab ilusasti vastu sedasi, et tavakasutusega päevadel on õhtul veel 30-40% patareid alles ning ka suurema koormusega aegadel veab ööuneni ilusasti ära.

    Muidugi on uuendusi veel, mille kallal Apple ise on suurt vaeva näinud – näiteks 3D touch ja live photo. Nendest esimene on päris tore vidin. Toimib sisuliselt samamoodi, nagu arvutil parem hiireklahv. Rakenduste ikoone annab kahel erineval moodusel vajutada, millest üks siis avab äpi tavapäraselt ja teine annab erinevaid valikuid. Näiteks saab kaameraga kohe avada selfiversiooni või sotsiaalmeedias hakata kohe postitama. Eriti meeldib mulle 3D touchi juures see funktsioon, et ma saan albumis piltide eelvaateid vaadata. Sisuliselt vajutan peale, ta toob minuni eelvaate ja lahti lastes jõuan albumisse tagasi. Nii on lihtne mingit kindlat kaadrit otsida ilma, et peaks igaühe eraldi päris lahti klikkima ja tagasi minema. Live photo, mis salvestab iga foto ette ja järele 1,5 sekundit video, ei ole aga minu arvates üldse mitte mingi eelis ning selle lülitasin päris kiirelt kinni.

    iphone456 (1)

    Telefon on ka pisut kiirem, kui eelmine ning kaamerad on veelgi kvaliteetsemad kui enne. Vahva lisa, mida 5S-il polnud, on selfi välk. Välk ei anna küll tagumise kaamera funktsionaalsust välja, kuid ta lööb pildi tegemisel korraks terve suure ekraani valgeks, mis annab nägudele valgust ja seejärel teeb pildi ära. Natuke ikka abiks. Mis aga suur ja mitte nii meeldiv erinevus, on 5S ja 6S vahel see, et kui ma eelmise versiooniga sain 16GB-ga kenasti hakkama ja jäi ülegi, siis 6S on sama mahu juures mul ühtelugu täis. Fotod ja videod ilmselt on niivõrd palju parema kvaliteediga ning sellega kaasnevalt mahukamad, et võtavad kõvasti rohkem ruumi ning seega tuleb põhimõtteliselt iga kuu telefon korraks ära tühjendada. Seega, kes 6S ostmisel, siis soovitaks ikka suurem soetada, kui 16GB.

    Rääkides erinevustest iPhone eelmise versiooni iPhone6-ga, siis minu jaoks põhiline edasiminek on tugev korpus. Nad näevad küll identsed välja, kuid 6S on kindla metalse ümbrisega. Kui iPhone 6 välja tuli, siis oli palju juttu sellest, et ta on nii õhuke ja õrn, et kipub painduma ja katki minema. Mõne inimese jaoks ehk pseudo, aga minu jaoks oli see täiesti kindel ohumärk, kuna telefon rändab minuga kõikjal kaasas ning see oli üks põhjus, miks ma alati kahtlesin, kas julgen suurema variandi peale üle minna. Kui aga selgus, et 6S-il seda muret pole, sai minu jaoks ka see hirm üle. Lisaks siis see kiirem sõrmejäljelugeja ning ikka pisut parem fotokas, mis alati uute iPhone-dega kaasas käib, kuigi ega tavainimese pilk vist neid fotoerinevusi enam üles ei korja. Ka ei ole iPhone 6-l 3D touchi ja ja live photot. Minule on jäänud mulje, et iPhone 6 on suuresti 5S sisuga, aga suurem ja veidi parema kaameraga. 6S-iga siis toodi kaasa uuem sisu, mis pandi 6 vormi.

    Miks ma aga tänast postitust alustasin, ei olnudki niiväga 6S uuendused, sest põhimõtteliselt on tegu ikkagi üsna sarnase telefoniga, kui mu eelmine oli. Suurema ekraani, pisut parema kvaliteedi ja paari lisavidinaga. Tänase jutu põhiiva on see, et ma soovitan kõikidele perekondadele, et kui üks inimene on iPhone’i peal, siis tooge perekond ka kaasa – see teeb elu nii palju lihtsamaks! Meie kinkisime eelmisteks jõuludeks oma 8-aastasele tütrele iPhone 4S-i ning peagi tuli ka härra J meie sekka, tema kasutuses on nüüd Apple’i telefonide kõige uuem versioon iPhone SE, mis on välimuselt 5S, sisult aga 6S. Nii nad vähemalt väidavad – kuigi peab ütlema, et mõningate mööndustega.

    Kõige parem meel on mul selle üle, et me otsustasime lapsele iPhone’i kinkida. Valikuks sai 4S, kuna tegemist on vanema ja seega ka märkimisväärselt soodsama versiooniga, kuid samas on ta täiesti kasutatav ja 8-aastasele piisavalt mõistlik valik. Ja kui mu laps loeks mu blogi, siis ma ei saaks täna siin välja öelda, et meil on kodus juba ootamas 5S, mille ta leiab enda jaoks kuuse alt tulevastel jõuludel, kuna eelmist on ta väga kenasti hoidnud ning uuenduse ära teeninud. 5S-i näol on siis tegemist minu väga hoolikalt kasutatud mudeliga.

    Millepärast ma siis soovitan perekonnale ka iPhone telefone? Meie jaoks ei olnud see kingitus niivõrd lapsele, kui mulle endale. Ma olin väsinud lõputust vaidlemisest telefonide vahel – iOS ja Android ei suuda omavahel absoluutselt suhelda ja mul viskas see lõpuks nii üle. Kaks erinevat op süsteemi, kõik oli raskendatud. Pilte üksteisele saata ei saanud (ei toiminud ei Bluetooth, ei MMS), ScreenTime, millega ma lapse ekraaniaega piirasin, ei toiminud korralikult, kui seda iPhonega juhtida ning lõpuks ma ei näinud ühtegi head põhjust, miks laps peaks endiselt Androidi kasutama. Kui tüdruk sai omale iPhone’i, siis muutus korraga kõik paremuse poole. Me saame üksteisele koguaeg pilte saata, me saame videokõnesid teha ja mis minu jaoks kõige-kõige-kõige suurem pluss on – ma näen KOGUAEG, kus mu laps on. Pidevalt. Tean, et Androididega on ka võimalik positsioneerimist kasutada, kuid selleks on vaja tellida eraldi teenus telefonioperaatorilt ning näiteks minu operaator Tele2 seda üldse ei paku. Apple aga on asja nii lihtsaks teinud, et operaatorilt pole vaja muud, kui internetti ning ma näen koguaeg reaalajas, kus mu laps on. Jah, kui me räägime teismelistest, siis võib see tunduda lapse ahistamisena, aga kui mul on 8-9aastane, kes käib üksi läbi linna kooli ja trenni, siis minu jaoks on see tohutu kergendus, kui ma saan südamerahus vaadata, kuidas ta jõudis bussile ja kuidas kooli. Temaga on kõik korras. Varem võisin end halliks muretseda, kui laps telefoni hääletuna koolikotti unustas ja ma helistasin, helistasin, helistasin, helistasin… kuni aku tühjaks sai. Nüüd on mu süda koguaeg rahul ja see on nii tähtis!

    iphone456 (5)

    Hääletu telefoniga on veel üks vahva asi iPhone’il – find my iPhone äpil on selline tore nupp, mis laseb sireeni olenemata sellest, kas telefon on hääletu või mitte. Vahel kui ma tean, et tüdrukul on trenn juba läbi ja ta on bussis ning mul on hädasti vaja talle midagi öelda, siis lasen korraks talle sireeni, mille peale talle kohe meelde tuleb, et oih, tasub ikka telefoni hääle peale panna. Sama asja on hea kasutada, kui ei mäleta, millisesse tuppa või kotti see hääletu telefonike sai unustatud.

    Veel on väga mõnus asjaolu see, et kuna tüdruk on mul iPhone’i kontos märgitud minu lapsena, siis peab ta igakord minu luba küsima, kui mõne uue äpi tõmbab. Ehk et mulle tuleb iga kord teavitus, kui ta on uue rakenduse tõmbama pannud ning allalaadimine hakkab toimuma alles siis, kui mina olen oma nõusoleku andnud. Ääretult tore viis natuke asjadel silma peal hoida, mida see üheksane teeb. Kui nüüd veel selle laadija-mure ka lahendatud saab, siis on kõik täitsa äge. Nimelt toimus iPhone’idel laadijaotsa vahetus 4. ja 5. seeria vahel, mistõttu on kuni tüdruku telefonini üks laadija ning kõikidel hilisematel teine, mis on üpris tülikas. Jõuludest siis saame sellest murest ka lahti.

    Kevadest astus ka härra J meie sekka ning võttis iPhone’i kasutusse. Küll minu tungival pealekäimisel, sest ta on selline natuke oldschool tüüp, kes väga uusi asju taga ei aja, aga pärast mõningat kasutamist sai temastki iPhone’i sõber ning varasemalt nutitelefoni funktsioone mittekasutav mees on nüüd ikka koguaeg online olemas ning pildistab ja saadab emotikone :) Temaga saadame teineteisele läbi Waze-i teekondasid, kui kusagil pikem sõit ees on, et teine ei muretseks. Tema kasutuses on hõbedane SE, mille puhul on pisut keerulisem 5S-iga erinevusi välja tuua. Live photos on SE-l olemas, mille ka härra J kohe välja lülitas, kuna ei leidnud seda asjalikuna olevat. 3D touchi tema iPhone’il pole. Sõrmejäljelugeja on palju kiirem, kui 5S-il, aga omajagu aeglasem, kui minu omal. Kaamera tundub, et on 6S-iga võrdne. Härra J-l on kasutuses 64GB suurusega isend, seega ei tohiks tal ka seda muret olla, mis minul, et telefonil ühtelugu mälu täis saab.

    iphone456 (2)

    Seega – meie pere soovitab!

    No Comments "

    La Tabla VOL2 ehk šokolaadikook ja suurepärane teenindus

    juuli 25th, 2016

    Kes veel mäletab, siis märtsis kirjutasin sellest, kuidas me La Tablas käisime, magustoitudega superrahule jäime ja kuidas šokolaadikook meil proovimata jäi.

    Paar päeva pärast restorani külastust oli mul au suhelda otse La Tabla juhiga, kes kinnitas mulle mu plaani, et me peaksime kindlasti ka šokolaadikoogile võimaluse andma, kuna kook pidi olema nii hea, et see väärib isegi teisest linna otsast kohalesõitu. Selline lubadus tekitas minus muidugi parasjagu huvi ja nii me eelmise nädala lõpus La Tablas tagasi olimegi, vaid selle proovimata koogi pärast.

    Šokolaadikook_LaTabla

    Kook nägi välja äärmiselt kaunis ja ei saa mainimata jätta, et ta tõesti maitses täpselt sama hästi, kui välja nägi. Tasus minna küll, nagu restoranijuht lubanud oli. Aga see pole üldse mu tänase postituse peamine põhjus.

    Ma kirjutan, kuna ma soovin kiita La Tabla teenindust. Veelkord, sest eelmisel korral ei saanud see piisavalt tähelepanu. Me olime härra J-ga taas lummatud, kui võrratut teenindust on võimalik ühes toidukohas saada. Ning me ei räägi siin seekord vaid ühest teenindajast, vaid neist kõikidest. Esimesel külastusel kiitsime meesterahvast, kes meie lauda teenindas, kuna olime väga rahule jäänud. Sel korral sattusime kokku kolme neiuga. Ma nimesid kirja ei pannud, aga see pole üldse tähtis, sest nad kõik olid ääretult-ääretult sõbralikud, abivalmid, naeratavad. Me istusime oma perekesega lauas, sõime kooki ja lihtsalt rääkisime imestusega sellest, kui hea võib ühe restorani teenindus olla. Olen oma blogis ka varasemalt maininud, kui oluline minu jaoks on see, et mind võetakse hästi vastu, aga La Tablas on see täiesti uus tase. Sisse astudes tervitatakse meid nii, nagu oleks meid ammu oodatud. Mind juhatatakse lauda, mult võetakse naerulsui tellimus ja minnakse seda rõõmuga täitma. Kui ma söön oma kooki ja teenindaja läheb parasjagu teist lauda tervitama, isegi, kui ta pole minu laua teenindaja, siis ta mitte ei hoia silmi maas, vaid mu lauast möödudes küsib ta, kuidas meil läheb. Kui mu kook saab söödud, siis ta mitte ei tule vaikides nõusid koristama, vaid vahetab meiega paar sõbralikku lauset ja alles siis võtab nõud. Kui ma hakkan restoranist lahkuma, siis ta saadab mind oma pilgu ja naeratusega ning avaldab lootust, et varsti näeme jälle. Ma peaaegu, et ei tahtnudki ära minna sellise käitumisega – mul oleks nagu kolm uut sõpra korraga tekkinud!

    Ja siis ma mõtlen, et kuidas ühel restoranil on õnnestunud leida endale absoluutselt kõrgtasemelised teenindajad, kes jätavad kliendile mulje, et nad tõesti on oodatud, ning teised toidukohad ei suuda kohe kuidagi kedagi sellist leida. Eestis on need inimesed olemas. Juhid, leidke nad ometi üles ja näidake rahvale! Ning – tehke midagi, et nad püsiksid sellisena!

    Aitäh, La Tabla, taaskordse ääretult hea kogemuse eest!

    1 Comment "