Järg – Värvimine kvaliteetsete pliiatsitega

Sellest ma juba kirjutasin, miks ma ei soovita kellelgi raisata oma tuju odavatele värvipliiatsitele. Lubasin, et teen vastukaaluks postituse ka sellest, kuidas on värvimine kvaliteetpliiatsitega ning kas mingi vahe ka reaalselt olemas on. Täna võin kindlalt väita, et vahe on suur ja täiesti ilmne.

Oma ebakvaliteetsed Mapedid, Herlitzad ja ErichKraused panin ma kõrvale ära ning asenduseks leidsid tee mu koju Faber-Castell art grip aquarelle pliiatsid. Faber-Castellil on teisigi pliiatseid ja reeglina ka soodsamaid, kuid samas on olemas ka veel kallimaid, mis mõeldud päris proffidele. Kuna mina proff pole, siis need on täpselt mõnus kesktee. Aquarelle tähendab seda, et tegemist on küll värvipliiatsitega, kuid neil on lisafunktsiooniks akvarelli omadused, ehk et juba värvitud kohtasid saab pintsliga hajutada ja laiali ajada.

FC_Pliiatsid_3

FC_Pliiatsid_1

Värvimiseks valisin ühe pildi, mis oleks eelmise, kehvade pliiatsitega värvitud pildi postituse omaga võrdväärne, et konkurents oleks aus. Foto tegin enne värvimise alustamist ning pärast värvimist. Etteruttavalt ütlen ka ära, et tegelikkuses värvisin lausa kaks pilti enne, kui “pärast” pildi tegin. Alustasin sellest pildidst:

FC_Pilt_2

Mida ma kohe tundsin, oli see, et pliiatsid on ebakvaliteetsete pliiatsite kõrval hoopis… hmm.. pehmemad, sujuvamad. Ma ei saa öelda, et nad kataksid paremini, kuna ka eelmised pliiatsid katsid väga hästi ja täitsid selles osas oma funktsiooni, kuid pliiats jookseb Faber-Castelli puhul paberil sujuvamalt. Käsi tunneb, et tegu on teise tasemega. Mummukeste mõju minu käsi ei tunnetanud, või ei osanud tunnetada.

Värvid on sama kirkad, kui eelmiste pliiatsitega, seega ka selles osas erinevus puudub. Esialgu ma akvarellifunktsiooni ei kasutanud ning püüdsin värve vanaviisi hajutada. Ka see oli uute pliiatsitega sama mõnus, kui eelmistega. Seega värvimise enda juures oligi ainsaks vaheks see, et pliiatsid olid sujuvamad, pehmemad. Tulemus oli värvide poolest üsna sarnane eelmistele piltidele:

FC_Pilt_3

Kus aga kolossaalne erinevus välja tuli, oli pliiatsite enda füüsiline kvaliteet. Kollasele ma tegin ise liiga, aga ülejäänud pliiatsid on pärast kahe pildi värvimist sisuliselt täpselt needsamad, mis nad olid enne värvimise alustamist. Kui oli vaja teritada, siis ma teritasingi täpselt niipalju, et pliiats saaks teravaks ning sellega asi piirdus. Ei mingit murdumist, ei mingit nüri pliiatsit, pliiats läks hetkega nõelteravaks ning see võttis vaid viivu, et teda pehmelt teritajas keerata. Terve pakk on pärast kahe pildi värvimist sisuliselt uhiuus:

FC_Pliiatsid_2

Mälu värskendamiseks vaadakem korraks uuesti, mis juhtus ühe pildi vältel eelmiste pliiatsitega. Ma olen hämmingus, et see tõesti ongi nii, et mida rohkem raatsid välja käia värvipliiatsite eest, seda kauemaks neid jätkub ning tegelikkuses lõpuks maksadki  vähem ning närvirakud jäävad kõik alles! Müstika.

Ütlesin, et kahe pliiatsite foto vahel on kaks värvitud pilti. Et ära proovida ka akvarelli-funktsioon, siis pidin värvima ka teise pildi. Valisin selleks midagi, mis võtaks võimalikult palju ühte tooni, et seda siis veega hajutada ning seega sai valituks kuusepuu, põhivärviks roheline. Ma olen väga algaja värvija ning seega oli päris põnev proovida, et kuidas siis akvarellikad töötavad tavakasutajale. Mul on sõbranna, keda võiks värvimise alal puhtaks kunstnikuks nimetada ning tema soovitab akvarellipliiatseid kahe käega. Õpetas ta mindki ja ütles, et tegu on maailma lihtsaima asjaga ning isegi lapsed saavad suurepärase tulemuse. Kes siis ei tahaks sellise jutu peale proovida?!

FC_Pilt_4

Mis ma siis ütlen? Ei ole päris nii, et igaüks saab super tulemuse ja et tegu on lapsemänguga. Ma olen küll väga kunstikauge inimene ja äkki mul ei tulegi need asjad nii lihtsalt, kui kõikidel teistel, aga minu jaoks oli ikka päris keeruline, et asjast efekti välja saada. Ei olnud niimoodi, et värvin siit ära ja siis tõmban pintsliga. Mõne koha pealt õnnestus mul rohkem – värvisin terve ühe augu ära ning sealt siis pärast poolkuiva pintsliga natuke tegin ning siis jäi väga ilus tulemus. Mõne koha pealt aga läks ikka täiega aia taha. Eks ta tahab harjutamist. Tore on proovida ja vahva, et on selline lisafunktsioon olemas, kuid mina ütleksin küll, et see on pigem selline asi, mis tahab natuke eelnevat proovimist ja katsetamist erinevates kohtades, et asi mingit reaalset tulemust hakkaks andma. Hetkel on küll see pilt minu jaoks natuke nagu lapse joonistus. Aga siiski, ma soovitan proovida.

Mis ma siis kokku ütleksin kogu selle kahe katse peale? Minge nüüd kõik ja ostke nii endale kui ka oma lastele normaalsed pliiatsid! Lõpetage see teritamine-teritamine-krõks-teritamine-teritamine ning jätke kogu oma ilus värvimise aeg värvimisele! Värvid on samad, pilt on sama, kuid pliiatsid säilivad ja närvid ja tuju ka! Maksate küll korraks rohkem, kuid see hind on väga petlik. Kvaliteetseid pliiatseid on veelgi, kuid minu kogemus on Faber-Castelliga ning neid julgen kindlapeale soovitada. Algklasside lapsele muidugi ei pea kohe neid suuri metallkarbiga kalleid variante ostma, kuid punaste pakenditega on poole odavamad ning kvaliteet jääb Faber-Castelli omadele. Mina soovitan, iga kell!

Oma Faber-Castellid saate välja valida SIIT. Rahustavat värvimist!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga