iPhone 6S ja pereliikmed

Eelmisel sügisel kirjutasin oma heast iPhone 5S-ist ja lõpetasin postituse sellega, et tahaksin küll veelgi uuemat, aga väga ei raatsi. Tänaseks olen ma juba mõnda aega kasutanud seda ihaldatud 6S-i ja siiamaani tuleb heldimus peale, kui käe ta poole sirutan. Tasub ikka vaikselt loota ja oodata ning soovid täituvadki.

Mis siis teisiti on? Sügiseses postituses kiitsin ma seda, millepärast ma nii tulihingeline iPhone’i armastaja olen. Olen seda tänaseni. Endiselt arvan, et 5S on suurepärane telefon. Aga iPhone 6S on natuke veelgi parem. Mul on roosa versioon ja ta on veel ilusam kui 5S. Selles osas võib muidugi väga paljudega vaidlusse sattuda, kuna on hulganisti inimesi, kes väidavad, et Apple tegi suure vea, et kuuenda seeria üldse välja lasi, sest see ei oma enam iPhone kandilist vormi. Minu arvates aga suutis Apple väga soliidselt uue vormi välja tuua, jättes alles ta moodsuse ja ilu. Ta on suurem ja ta on väga naiselik.

Suurim erinevus, mis minu jaoks igapäevaselt suurt rolli mängib, on see, et 6S sõrmejäljelugeja on hüperkiirusega. Ja kui ma ütlen hüper, siis ma mõtlen ka seda. Näiteks ei saa enam pöidlaga vajutades suurt kella vaadata, sest nagu ma sõrme home-nupule asetan, on ekraan avatud. 5S-iga pidin ikka sekundikese pöialt nupul hoidma enne, kui see mõjuma hakkas. Nüüd vaatan kella mõne sellise sõrmega, mis pole luku avamiseks registreeritud. Mugav. Kohe, kui tahan telefoni kasutada, siis sups ja lahti. Veel, mis minu jaoks suurt kaalu omab, tal on palju vastupidavam aku, kui 5S-il oli. Kui eelmist telefoni pidin ma ikka iga öö laadima ja suurema kasutuse korral jäi sellegagi hätta (mu telefon saab ikka korralikult vatti), siis 6S peab ilusasti vastu sedasi, et tavakasutusega päevadel on õhtul veel 30-40% patareid alles ning ka suurema koormusega aegadel veab ööuneni ilusasti ära.

Muidugi on uuendusi veel, mille kallal Apple ise on suurt vaeva näinud – näiteks 3D touch ja live photo. Nendest esimene on päris tore vidin. Toimib sisuliselt samamoodi, nagu arvutil parem hiireklahv. Rakenduste ikoone annab kahel erineval moodusel vajutada, millest üks siis avab äpi tavapäraselt ja teine annab erinevaid valikuid. Näiteks saab kaameraga kohe avada selfiversiooni või sotsiaalmeedias hakata kohe postitama. Eriti meeldib mulle 3D touchi juures see funktsioon, et ma saan albumis piltide eelvaateid vaadata. Sisuliselt vajutan peale, ta toob minuni eelvaate ja lahti lastes jõuan albumisse tagasi. Nii on lihtne mingit kindlat kaadrit otsida ilma, et peaks igaühe eraldi päris lahti klikkima ja tagasi minema. Live photo, mis salvestab iga foto ette ja järele 1,5 sekundit video, ei ole aga minu arvates üldse mitte mingi eelis ning selle lülitasin päris kiirelt kinni.

iphone456 (1)

Telefon on ka pisut kiirem, kui eelmine ning kaamerad on veelgi kvaliteetsemad kui enne. Vahva lisa, mida 5S-il polnud, on selfi välk. Välk ei anna küll tagumise kaamera funktsionaalsust välja, kuid ta lööb pildi tegemisel korraks terve suure ekraani valgeks, mis annab nägudele valgust ja seejärel teeb pildi ära. Natuke ikka abiks. Mis aga suur ja mitte nii meeldiv erinevus, on 5S ja 6S vahel see, et kui ma eelmise versiooniga sain 16GB-ga kenasti hakkama ja jäi ülegi, siis 6S on sama mahu juures mul ühtelugu täis. Fotod ja videod ilmselt on niivõrd palju parema kvaliteediga ning sellega kaasnevalt mahukamad, et võtavad kõvasti rohkem ruumi ning seega tuleb põhimõtteliselt iga kuu telefon korraks ära tühjendada. Seega, kes 6S ostmisel, siis soovitaks ikka suurem soetada, kui 16GB.

Rääkides erinevustest iPhone eelmise versiooni iPhone6-ga, siis minu jaoks põhiline edasiminek on tugev korpus. Nad näevad küll identsed välja, kuid 6S on kindla metalse ümbrisega. Kui iPhone 6 välja tuli, siis oli palju juttu sellest, et ta on nii õhuke ja õrn, et kipub painduma ja katki minema. Mõne inimese jaoks ehk pseudo, aga minu jaoks oli see täiesti kindel ohumärk, kuna telefon rändab minuga kõikjal kaasas ning see oli üks põhjus, miks ma alati kahtlesin, kas julgen suurema variandi peale üle minna. Kui aga selgus, et 6S-il seda muret pole, sai minu jaoks ka see hirm üle. Lisaks siis see kiirem sõrmejäljelugeja ning ikka pisut parem fotokas, mis alati uute iPhone-dega kaasas käib, kuigi ega tavainimese pilk vist neid fotoerinevusi enam üles ei korja. Ka ei ole iPhone 6-l 3D touchi ja ja live photot. Minule on jäänud mulje, et iPhone 6 on suuresti 5S sisuga, aga suurem ja veidi parema kaameraga. 6S-iga siis toodi kaasa uuem sisu, mis pandi 6 vormi.

Miks ma aga tänast postitust alustasin, ei olnudki niiväga 6S uuendused, sest põhimõtteliselt on tegu ikkagi üsna sarnase telefoniga, kui mu eelmine oli. Suurema ekraani, pisut parema kvaliteedi ja paari lisavidinaga. Tänase jutu põhiiva on see, et ma soovitan kõikidele perekondadele, et kui üks inimene on iPhone’i peal, siis tooge perekond ka kaasa – see teeb elu nii palju lihtsamaks! Meie kinkisime eelmisteks jõuludeks oma 8-aastasele tütrele iPhone 4S-i ning peagi tuli ka härra J meie sekka, tema kasutuses on nüüd Apple’i telefonide kõige uuem versioon iPhone SE, mis on välimuselt 5S, sisult aga 6S. Nii nad vähemalt väidavad – kuigi peab ütlema, et mõningate mööndustega.

Kõige parem meel on mul selle üle, et me otsustasime lapsele iPhone’i kinkida. Valikuks sai 4S, kuna tegemist on vanema ja seega ka märkimisväärselt soodsama versiooniga, kuid samas on ta täiesti kasutatav ja 8-aastasele piisavalt mõistlik valik. Ja kui mu laps loeks mu blogi, siis ma ei saaks täna siin välja öelda, et meil on kodus juba ootamas 5S, mille ta leiab enda jaoks kuuse alt tulevastel jõuludel, kuna eelmist on ta väga kenasti hoidnud ning uuenduse ära teeninud. 5S-i näol on siis tegemist minu väga hoolikalt kasutatud mudeliga.

Millepärast ma siis soovitan perekonnale ka iPhone telefone? Meie jaoks ei olnud see kingitus niivõrd lapsele, kui mulle endale. Ma olin väsinud lõputust vaidlemisest telefonide vahel – iOS ja Android ei suuda omavahel absoluutselt suhelda ja mul viskas see lõpuks nii üle. Kaks erinevat op süsteemi, kõik oli raskendatud. Pilte üksteisele saata ei saanud (ei toiminud ei Bluetooth, ei MMS), ScreenTime, millega ma lapse ekraaniaega piirasin, ei toiminud korralikult, kui seda iPhonega juhtida ning lõpuks ma ei näinud ühtegi head põhjust, miks laps peaks endiselt Androidi kasutama. Kui tüdruk sai omale iPhone’i, siis muutus korraga kõik paremuse poole. Me saame üksteisele koguaeg pilte saata, me saame videokõnesid teha ja mis minu jaoks kõige-kõige-kõige suurem pluss on – ma näen KOGUAEG, kus mu laps on. Pidevalt. Tean, et Androididega on ka võimalik positsioneerimist kasutada, kuid selleks on vaja tellida eraldi teenus telefonioperaatorilt ning näiteks minu operaator Tele2 seda üldse ei paku. Apple aga on asja nii lihtsaks teinud, et operaatorilt pole vaja muud, kui internetti ning ma näen koguaeg reaalajas, kus mu laps on. Jah, kui me räägime teismelistest, siis võib see tunduda lapse ahistamisena, aga kui mul on 8-9aastane, kes käib üksi läbi linna kooli ja trenni, siis minu jaoks on see tohutu kergendus, kui ma saan südamerahus vaadata, kuidas ta jõudis bussile ja kuidas kooli. Temaga on kõik korras. Varem võisin end halliks muretseda, kui laps telefoni hääletuna koolikotti unustas ja ma helistasin, helistasin, helistasin, helistasin… kuni aku tühjaks sai. Nüüd on mu süda koguaeg rahul ja see on nii tähtis!

iphone456 (5)

Hääletu telefoniga on veel üks vahva asi iPhone’il – find my iPhone äpil on selline tore nupp, mis laseb sireeni olenemata sellest, kas telefon on hääletu või mitte. Vahel kui ma tean, et tüdrukul on trenn juba läbi ja ta on bussis ning mul on hädasti vaja talle midagi öelda, siis lasen korraks talle sireeni, mille peale talle kohe meelde tuleb, et oih, tasub ikka telefoni hääle peale panna. Sama asja on hea kasutada, kui ei mäleta, millisesse tuppa või kotti see hääletu telefonike sai unustatud.

Veel on väga mõnus asjaolu see, et kuna tüdruk on mul iPhone’i kontos märgitud minu lapsena, siis peab ta igakord minu luba küsima, kui mõne uue äpi tõmbab. Ehk et mulle tuleb iga kord teavitus, kui ta on uue rakenduse tõmbama pannud ning allalaadimine hakkab toimuma alles siis, kui mina olen oma nõusoleku andnud. Ääretult tore viis natuke asjadel silma peal hoida, mida see üheksane teeb. Kui nüüd veel selle laadija-mure ka lahendatud saab, siis on kõik täitsa äge. Nimelt toimus iPhone’idel laadijaotsa vahetus 4. ja 5. seeria vahel, mistõttu on kuni tüdruku telefonini üks laadija ning kõikidel hilisematel teine, mis on üpris tülikas. Jõuludest siis saame sellest murest ka lahti.

Kevadest astus ka härra J meie sekka ning võttis iPhone’i kasutusse. Küll minu tungival pealekäimisel, sest ta on selline natuke oldschool tüüp, kes väga uusi asju taga ei aja, aga pärast mõningat kasutamist sai temastki iPhone’i sõber ning varasemalt nutitelefoni funktsioone mittekasutav mees on nüüd ikka koguaeg online olemas ning pildistab ja saadab emotikone :) Temaga saadame teineteisele läbi Waze-i teekondasid, kui kusagil pikem sõit ees on, et teine ei muretseks. Tema kasutuses on hõbedane SE, mille puhul on pisut keerulisem 5S-iga erinevusi välja tuua. Live photos on SE-l olemas, mille ka härra J kohe välja lülitas, kuna ei leidnud seda asjalikuna olevat. 3D touchi tema iPhone’il pole. Sõrmejäljelugeja on palju kiirem, kui 5S-il, aga omajagu aeglasem, kui minu omal. Kaamera tundub, et on 6S-iga võrdne. Härra J-l on kasutuses 64GB suurusega isend, seega ei tohiks tal ka seda muret olla, mis minul, et telefonil ühtelugu mälu täis saab.

iphone456 (2)

Seega – meie pere soovitab!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga