C. F. Hahn pubi Pärnus

Jõulud on möödas, blogi on vaikne olnud. Nautisin minagi pühi ja arvuti juurde väga ei kippunud. Küll aga juhtusime pühade ajal suure perega Pärnus Hahni pubisse sööma.

Olime härra J vanemate juures ning ühel õhtul otsustasime kuhugi välja õhtustama  minna. Pubi tundus võimalikest variantidest kõige mõnusam ja seega sai väljavalituks just Riia maanteel asuv C. F. Hahn Pub. Hahn kuulub kuulsa Vana Villemi pubide koosseisu, kus on üle Eesti kokku kaheksa pubi. Võib päris kindlasti väita, et üks ettevõte loob neile ka üsna ühetaolise olemuse ja välimuse. Kõik on sõna otseses mõttes pubid – puidust lauad, sume valgus, mehised praed ja palju õlut. Midagi udupeent otsida ei tasu. Ega me otsinud ka.

Seltskond oli meil kaheksa-liikmeline ning laua broneerisin umbes kolm  tundi ette. Broneeringu vastuvõtja soovitas ka toidud ette tellida, kuna rahvast on palju ja järjekorrad võivad pikad olla. Kuna meie seltskonda kuulus ka härra J 99-aastane vanaema, siis otsustasin soovitust kuulda võtta, sest keegi ei tea, kui kaua vanaema jaksab seal toitusid oodata. Seega valisime menüüdest toidud välja ning andsin tellimuse sisse umbes kaks tundi enne õhtusöögile minekut.

Kohaale jõudsime me täpselt pool seitse, nagu broneering oli. Astusin kohe leti juurde ning küsisin oma lauda. Selgus, et üks paarike istus meie lauas. Meid nähes ruttas kohale ka meesterahvas, kes oli mu broneeringu vastu võtnud ning tutvustas end. Seejärel lisas, et kahjuks on nad oma aegadega veidi üle läinud ning et kuna pubi on rahvast täis, siis tegelikult poleks ta tohtinud ehk üldse meie broneeringut vastu võtta. Et ta seda ikkagi püüdis heast südamest teha, siis nüüd peaksime me ootama, kuni paarike meie lauas on lõpetanud. Tundsin väikest pettumust, sest päris veider oli teenindajalt kuulda, et “tegelikult poleks ta tohtinud meid üldse vastu võtta”. Pealegi polnud pubi üldse rahvast täis, 3-4 lauda olid täiesti tühjad, lihtsalt nii suurt lauda polnud vaba, kuhu meie mahuksime. Et meil oli kaasas ka peaaegu saja-aastane vanaema, siis ütlesin teenindajale vastu, et oodata me kahjuks siiski ei saa, kuna vanaema lihtsalt ei suuda nii kaua püsti seista. Seepeale läks teenindaja ja palus meie lauas olnud paaril istuda ümber väiksemasse lauda.  Õnneks nad ei vaielnud vastu ja läksid sõbralikult, kuid mul oli natuke paha tunne nende pärast. Päris imelik võib olla, kui sa naudid oma härraga mõnusat õhtut veiniklaasi juures, kui sind järsku teise lauda aetakse. Igatahes saime me oma laua ning istusime ja jäime teenindajat ootama.

Üks neiu saabuski peagi ning küsis, kas soovime midagi juua. Seepeale küsisin vastu, et kas ta oskab öelda, kui kaua meie toidud aega võtavad. Tütarlaps vastas, et umbes pool tundi, mille peale me muidugi kõik väga ära ehmusime. Et mis see ettetellimise mõte siis oli, kui siiski pool tundi ootama peame?! Kui olin imestust ka teenindajale väljendanud, selgus, et ta ei teadnudki, et meil toidud ette olid tellitud. Käis korra köögis ära ning tuli tagasi hoopis paremate uudistega – toidud saabuvad 10 minuti pärast. Kõlas palju paremini!

Minule saabus Caesari salat veiselihaga (esimese pildi alumine), härra J tellis Hahnipiruka, ehk ahjulõhe krõbedas koorikus (esimese pildi üleval vasakul), härra J ema ja vanaema valisid välja grillitud lõhesteigi tiigerkrevetiga (esimese pildi üleval paremal), õde grillitud lõhe ohtra salatiga (teise pildi ülemine), isa ja õemees otsustasid süüa grillitud kaelakarbonaadi (teise pildi all vasakul) ning tüdruk valis välja pelmeenid (teise pildi all paremal).

Minu Caesar oli täielik jama. Caesariga ühendasid teda vaid saiakuubikud ja parmesani laastud. Pool salatist oli närbunud, toit oli maitsetu, ei näinud ilus välja, kaste oli kõik ühes kohas koos ning ei maitsenud hästi. Täielik pettumus. Härra J pirukas oli päris huvitav, sees oli palju lõhet ning ta maistes hästi. Tema jäi oma valikuga rahule. Lõhesteik oli mahlaselt valmistatud, aga täiesti mage. Isegi saja-aastane lisas soola ohtralt juurde. Õe tellitud lõhesalat nägi väga isuäratav välja, samuti oli kala valmistatud mahlaselt ning hästi, kuid taaskord oli toit täiesti mage. Õde, kes muidu armastab pigem mittesoolaseid toite, pidi seekord oma kala soolaga turgutama. Mehed oma kaelakarbonaadi kiitsid ning ei osanud millegi üle nuriseda, pelmeenid olid samuti tüdrukule meelepärased, nagu ühed pelmeenid olema peavadki. Kõrval oli traditsiooniliselt puhas hapukoor, kurgiviilud ning ohtralt sibularõngaid.

Kui kõhud täis söödud, oli aeg väikeseks magustoiduks. Desserte oli menüüs päris palju ning nimetuste järgi tundusid peaaegu kõik isuäratavad. Väljavalituteks said Creme Brule, mango-toorjuustukook, küpsisetort põldmarjadega, pannkoogid jäätise ja moosiga ning tüdrukule traditsiooniline vaniljejäätis. Viimasest ma kahjuks pilti ei teinud, kuid hiljem kahetsesin, kuna see oli üüratu – neli suurt palli! Magustoitude kõrvale tellisime ka kohvi. Mina valisin välja tavalise Cafe Latte, teised proovisid Iiri kohvi ja iirise kohvi.

Magustoiduringiga jäid küll kõik rahule. Minu pannkoogid olid mõnusalt kodused ja maitsvad, õe küpsisetort pälvis samuti koduse iseloomustuse. Mango-toorjuustukoogi üle härra J natuke nurises, kuna olla talle igav, aga näiteks mulle ja ta õele see küll väga meeldis. Jäätis oli nagu jäätis ikka ning Creme Brule kohta jätkus kõikidel vaid häid sõnu – mõnusalt madal ja lai, kus peal oli suur krõbe koorik ja all maitsev kreem. Cafe Latte oli hea, aga kui ma iirise kohvi proovisin, julgesin juba natuke kahetseda oma valikut, kuna viimane oli tõesti imeliselt maitsev. Iiri kohv oli minu jaoks alkoholi poolest liiga kange, aga nende omanikud selle üle küll ei nurisenud.

Kokkuvõttes pettusime teeninduses pisut – seda peaasjalikult just alguses, kus meid vastu võttes krimpsutati nina ja anti märku, justkui me väga polekski oodatud. Seejärel segadus ettetellitud roogadega, kus teenindajad polnud üksteise asjaajamisega väga kursis. Hiljem meid lauas teenindanud tütarlaps oli aga väga püüdlik, viiasakas ja meeldiv. Pearoogasid me kõrgelt ei hinnanud, kuid magustoidud olid see-eest mõnusad. Interjööri kohta on raske midagi öelda – pubi nagu pubi ikka. Hinnad olid head.  Eks pealinnast väljas vist kohtab seda sageli, et hinnad on paremad, kui me harjunud oleme.

Meie hinnang:

Teenindus: 7/10
Toit: 7/10

Hahni pubi kohta infot leiab SIIT.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga